ühiselamu peokorrusel. Teisisõnu korrusel, kuhu on elama kupatatud kõik loomulikult vahvad, kuid keskmisest tudengist rohkem lõbutsemisele orienteeritud erasmuselased. Pealegi, tõenäoliselt ei oskaks keegi neist mu vigast saksa keelt korrigeerida ja nii ei saaksi minu grandioossest plaanist „Saksa keel korralikult selgeks veel enne selle aasta lõppu!“ asja. Kohale jõudes tuli aga välja, et mind on hoopistükis õnnistatud küllaltki väikese ühika ja tervelt 5 toreda korterikaaslasega, kellest peale ühe jaapanlasest erandi kõik räägivad emakeelena just saksa keelt. Poole aasta pärast võin nii mõndagi saksa tudengielust pajatada, sest siinne ühika-elu sarnaneb pigem sellisele elule, millest tänaseni olin kuulnud vaid ema-isa ülikooliaegsetes mälestustes. Vähe sellest, et ühe korteri elanikud üksteisega väga suhelda tahavad, siin näitavad isegi tudengid naaberkorteritest uskumatult suurt huvi üles!
vaid riietudagi täpselt sellele kohaselt, kes ta inimesena on. "Noortes baltlastes" oli ta kaht peategelast kirjeldanud kenade noorte meestena, kelle siseelu polnud kaugeltki nii kaunis. Mulle ei meeldinud noormeeste suhtumine üksteisesse ega ka ümbritsevatesse inimestesse. Mõneti oli seda lõbus lugeda, kuna tundsin Kroppis ära iseenda, kellele meeldib mugavalt elada, aga samas eelistan ma teha seda üksi, mitte korterikaaslasega. Suures osas ebameeldiva karakteri juures olid need omadused õnneks ka ainsad, mis ma meil sarnased leidsin olevat. Loos "Sünnipäev" leidsin ma ärimees Taaniel Tormi ka endale väga sümpaatse, olenemata tema tahumatust talupojalikust olekust, kentsakast väljanägemisest ja veidi oskamatust olekust peenes seltskonnas. Teda oli ka võrdlemisi lahkelt kirjeldatud, et olgu, mis ta on, aga tegelikult on hea mees. Loo nimitegelane mulle aga seejuures üldse ei meeldinud.
annaabi.ee 
