vahel on õhuvahed. Niisuguse struktuuriga materjal neelab helilaineid eriti hästi: see isoleerib efektiivselt nii õhus levivat heli kui ka vaheseinu ja -lagesid pidi edasikanduvat löögiheli. Õhus leviva heli isoleerimise näitaja R'w (dB) iseloomustab hoone vahe-konstruktsioonide võimet neelata õhus levivat heli. Mida suurem see on, seda vähem müra läbib konstruktsiooni. Löögiheli isoleerimise näitaja LVv (dB) iseloomustab korrustevaheliste vahelagede võimet vähendada müra, mis tekib vahelael kõndimisel või sellele koputamisel, näiteks alumisel korrusel olevas ruumis. Mida väiksem on vahelae koefitsient L'n,w, seda paremini konstruktsioon löögiheli isoleerib. Veekindlus ja auruläbilaskvus - On hästi teada, et isolatsioonimaterjalis olev niiskus halvendab selle isolatsiooniomadusi. Vihma käes seisnud kivivill võib näida märjana, kuid
terav viil), selle liigenduses ilmnesid aga selgesti uued jooned. Akende sümmeetriline paigutus toonitas korrusteks jaotamist, ülemised, eenduvad korrused toetusid rikkaliku dekoratiivkaunistusega konsoolidele (Lihunike Tsunfti Maja Hildesheimis, 1529), Hoogustunud elamuehitus säilitas enamuses samuti oma gooti pärase kitsa ja kõrge fassaadi, mille keskosa kaunistati tihti ärkliga. Renessansipärast horisontaalsust püüti saavutada korrustevaheliste simsside toonitamisega, akende sümmeetrilise paigutusega ja voluutide lisamisega astmikviilule. Siseruumide jaotuses domineeris läbi kahe korruse ulatuv keerdtrepiga vestibüül, selle ülaossa avanesid lodzadena elutoad. Tihti kuulusid selliste majade juurde ka arkaadiga piiratud sisehoovid (Pellerhaus Nürnbergis, 1602-07, hävinud). Mõnedes saksa hilisrenessansi ehitustes ilmnes orienteeritus Palladio rangelt klassikalisele laadile (Augsburgi raekoda, 1615-20, arh.E.Holl, 1573-1646).