Infohulk ei käinud veel üle jõu, ajalehest loetu ja raadiost kuulatu arutati pereliikmete ning tuttavatega läbi. Meedia ei surunud oma seisukohti eriti peale, pidades tähtsamaks erapooletuid sõnumeid. Subjektiivse arvamuse avaldamiseks oli eriline ajakirjandslik zanr, veste, mille raames jagasid lugejaga oma mõtteid Milli Mallikas (Hugo Raudsepp), Jaan Kägu (Ernst Joll) jt. Väljamõeldud mõlgutajad. Tähtsaks kõneaineks oli poliitika, erakondade kemplemised ja väidetavad korruptsioonijuhud. Meeli köitsid konkreetsed probleemid: usuõpetus, metsade laastamine, ,,vene vaimu" jääknähud sõjaväes, majanduskriisiaegne tööpuudus, nn. riigitüdimus ja igatsus ,,kõva käe" järele, madal iive jm. Elavalt arutati ka välisuudiseid, Tutanhamoni hauakambri avastamisest ja ,,vaarao needusest" kuni Hispaania kodusõjani. Oluline teema oli mod, seda nii riietuses kui harrastustes, Harrastustest nihkus esikohale sport
juurdepääsupiirangut, on Eestis avalik. Olles avatud, püüdleb valitsus võimu teostamises kodanike võimalikult laia osavõtu poole, püüdleb nendega kommunikeerumise poole. Kuigi riik püüab toimida vastavalt demokraatlikule riigikorrale, on Eestis siiski probleemiks valitsuse liigne omakasupüüdlikkus, poliitikute rahanälg, valitsuse ja riigikogu segase võitu suhestatus ja mõju ning liigselt silma torkavad ja kõrva kriipivad korruptsioonijuhud. Olenemata kodanike ja riigi vahelisest kommunikatsioonist, selle ideaalsusest või puudustest, toimivad riigijuhid siiski pigem nii, nagu nende arvates kasulik on. «Kandke hõbepaberist mütse,» ei lähe meil ju kunagi enam meelest. «Seni kuni kriitiline mass meist riigi loomises ei osale, ei lähe see ka paremaks,» ütleb kommunikatsioonikonsultant Daniel Vaarik. «Riik on kallis ja see eeldab inimestelt ühist osalust.» (Eesti Vabariigi Valitsus 2012)
annaabi.ee 
