Vaatamata sellele on kauguste statistikale (distance statistics) rajatud meetodid laialt kasutuses, sest paljudel juhtudel on nad lihtsamad ja neis olev info “ei lähe kaduma” - st. kasutatakse ära enam infot. Muidugi oleks kena, kui säästuprintsiibi ja distantsi alusel saadud fülogeneetilised puud langeksid kokku. Lahknevuse (vastuolu) puhul eelistatakse tavaliselt parsimoonset puud, sest parsimoonia on teoreetiliselt korrektsemal alusel. Viimastel aastatel on ilmunud ridamisi töid, kus on konkreetset fülogeneetilist ülesannet lahendatud paralleelselt mitme meetodiga, samuti spetsiaalseid töid, kus kas otseste eksperimanetaalsete andmete või simulatsioonidega on võrreldud eri meetoditega saadud puid ja tuletatud heuristilisi reegleid, millal kasutada seda ehk teist fülogeneetilise puu tuletamise meetodit. Reaalsete ülesannete lahendamisel kasutatakse vastuolulisi tulemusi üsna sageli. Osalt on
siis peaks neid saama kuidagi loodusteaduslikult mõõta, umbes nagu saab mõõta sõnade arvu tekstis või häälikute pikkusi suulises kõnes. Kui tekstid midagi tähendaksid, siis peaks saama võtta teksti ja mõõta ära selle tähenduse. Meie teada see kellelgi õnnestunud ei ole. Kõik, ka veendunuimad empiiriliste uurimismeetodite pooldajad, uurivad tähenduste teadasaamiseks ikkagi inimeste arvamusi – lihtsamal juhul iseenda keeletaju, veidi korrektsemal juhul teksti sihtrühma kuuluvate inimeste oma. Keelendeid ja tekste on kombeks uurida nii teaduslikul kui ka praktilisel eesmärgil. Selles mõttes saab tekstide uurimisena käsitleda ka tavalist tekstide lugemist, kas nende tõlkimise, toimetamise või hindamise eesmärgil või lihtsalt enda lõbuks või informeerimiseks. Uurimise juures aga võiks silmas pidada kaht asja: • Täpsus. Inimeste uurimine on täiesti mõistlik tegevus, millega sobib küll tegeleda ka lingvistikas
annaabi.ee 
