JK asus algusest peale rahvuslaste poolele, püüdes tõkestada enamlaste kihutustööd, lüües kaasa rahvusliku väljaastumiste organiseerimises ja trotsides enamlaste korraldusi. Tema kui pataljoniülema abi roll selles, et enamlastel ei läinud korda tagavarapataljoni tervikuna oma poolele võita, oli arvatavasti päris suur. Eriti seetõttu, et pataljoniülem polkovnik Jaak Rosenbaum, olles küll samuti veendunud isamaalane, oli sügavalt pettunud enamlusest haaratud korratutes ja vastuhakkavates Eesti sõdurites ning ladus seetõttu oma noore ja energilise abi õlule tavapärasemast suurema koorma. Veebruaris 1918, mõni päev enne enamlaste langemist, pidas JK koos teiste Tartu rahvuslastega nõu selle üle, kuidas võimu enamlastelt üle võtta. Ebasoodsa jõudude vahekorra tõttu jäeti küll kavandatud relvastatud väljaastumine ära, ent kui punased Saksa peale ees 21. veebruaril põgenema pöördusid, lõi JK võimu ülevõtmisel aktiivselt kaasa
,,Troojalased, liitlased, sõbrad! Eile saatus ei soosinud meid, aga täna me võidame! Kui ainult indu jätkub, siis tungime täna kreeklaste laagrisse ja teeme sellele sõjale lõpu! Edasi! Ärgu keegi jäägu paigale! Nagu Diomedes ees, nii meie temal kannud! Edasi!" Kõik järgnevad talle, ning mitte ükski kreeka sõdalane ei julge kinni pidada ja vastupanu osutada. See on krahh, kunagi varem pole kreeklased niimoodi pagenud. Ükshaaval või korratutes rühmades ületavad nad oma laagrit ümbritseva kraavi ja otsivad varju seda piirava valli tagant. Troojalased jälitavad neid, lastes vahetpidamata nende pihta nooli ja pildudes neid viskeodadega. Mõne aja pärast pole väljapoole valli jäänud ühtegi kreeklast. Vall ümber laagri on tugev ja hästi ehitatud ning kaitseb ka kreeklaste laevu, mis on peaaegu kõik kaldale kuivale kantud. Kreeklaste jaoks on laevad sõja lahutamatu osa: kui
annaabi.ee 
