majandusliku olukorraga, samuti põhiseadusliku korra teostamisega. Seega käsitleb OVÕpoliitka üksikasjalikult normide aktuaalset ja soovitavat olemit ning määrab kindlaks vajalikud eesmärgiasetused KOVÕ läbimõeldud arendamiseks. Kohaliku omavalitsuse õigus pole seega midagi muud kui jooksev OVÕpoliitika. Viimane võtab arvesse KOVÕ dünaamikat ja peegeldab erinevaid arusaamu KOVÕ teostamisest. 3 põhivaldkonda: Korrapoliitiline- millist omavalitsuskorraldussüteemi konstitutsiooniõiguslikult etteantud raamides realiseeritakse ja eriti, kas ja kuivõrd peavad KOV üksused aktiivsed olema. Struktuuripoliitiline- KOV üksuste funktsiooni- ja arenguvõime parandamine ning nende kohanemisvõime edendamine muutuvate vajaduste ja struktuurimuutustega. Protsessipoliitiline- omahalduse toimimise lühiajaline või keskmise pikkusega juhtimine tervikuna või ositi. 8
Esiplaanil inimeste tegelikud huvid 7.Tehnokraatlik-elitaarne, sh kvantitatiivne majanduspoliitika. Kriitika. Tehnokraatlik-elitaarne – otsitakse antud eesmärkide saavutamiseks parimat Instrumentaariumi: 1.Tavateooria (Frisch, Tinbergen) 2. Eeldatakse ühiskondliku heaolu funktsiooni 3.Valitsus ja poliitikanõustajad on täielikult informeeritud ja heatahtlikud 4.Tuletavad optimaalse MP meetmete kompleksi, mille poliitikud ka ellu viivad 5.Variant: kvantitatiivne MPT Korrapoliitiline – otsitakse parimat majandussüsteemi. Kriitika: Ühiskondlikku heaolufunktsiooni ei saa tuletada individuaalsetest eelistustest; Heaolufunktsiooni ei saa empiiriliselt kontrollida; “Optimaalne” poliitika ei seostu poliitikute huvidega; Vastuolu tarbijate ja valijate primaarsusega; Ei arvesta strateegilise mängu võimalust; Absolutiseerib turukonkurentsi kui ühiskondlikku otsustussüsteemi; Alternatiive ei uurita; Eiratakse probleeme, mida turg ei lahenda; Ei
annaabi.ee 
