Ent kirjandushuvi ei piirdunu üksnes lugemisega, ka tema sõnaseadmistoksus tavapärasest suurem. Ministeeriumikoolis pälvisid peamiselt JK kirjandid korduvalt kiitust ning õpetajate seminari aastail teenis ta endale koguni lisaraha, abistades koolivendi, kes kirjalikus väljendusoskuses nii kindlalt ei tundnud. Tartus õppides olevat JK teinud ka kaastööd ajalehtedele ning katsetanud koguni luulega. Nagu sellisest tagasihoidlikust noorukist võikski oodata, kuulus ta koolis käitumuselt korralikumate poiste hulka, hoidus peamiselt kõikidest karutükkidest ning oli edukas ka õppimises, omandas õpitava kiiresti ja nähtava pingutuseta. Igavesti vastuseta jäävaid küsimusi on rohkesti. Kas need noorukiea jooned kadusid koos meheikka jõudmisega n-ö loomulikul teel või langesid ilmasõja ohvriks? Kas võinuks need hiljem uuesti esile tõusta, tõrjudes kõrvale sõjakangelase ja rahvajuhi ajutise rolli?
hulgast kui ka meelitati kohale Venemaalt. Kõik töölised ei suutnud piisavalt kiiresti leida eraomanikele kuuluvates elamutes kortereid, isegi mitte kõige viletsamaid. Seetõttu hakkasid töösturid kavandama tootmisterritooriumi lähedusse terviklikke asundusi, kus elamud ei kuulunud eraomanikele, vaid tööstusettevõttele endale, ja neid anti töölistele soodsalt kasutamiseks kui tööandja elamispinda. Lisaks tööliselamutele ehitati sellistesse vabrikulinnakutesse sageli ka korralikumate korteritega maju ametnikele, inseneridele ja meistritele, vahel ka ettevõtte juhtkonnale. Nii pakuvad vabrikuasulad omalaadse sissevaate toonasesse rangelt hierarhiseeritud klassiühiskonda, direktori villa ja viletsad töölisbarakid võivad paikneda füüsiliselt lähestikku, kuid nende inimeste elumaailmu lahutab kuristik. Hiljem on tihti ka juhtkonnale mõeldud eramud jagatud mitme perekonna vahel ning inseneride ja vanemteenistujate suured korterid tükeldatud väiksemateks, nii
annaabi.ee 
