algusega. Tuletatud hääl võib aga ette antud meloodiat ka kindlate reeglite järgi töödelda: pöörata ta tagurpidi (vähikaanon- viimasest noodist esimeseni), pea peale (peegelkaanon- kõik käigud ja hüpped vahetavad oma suuna) või pöörata teda mõlemal moel korraga (vähepeegelkaanon). Samuti võib tuletatud häältes ette näha mitmesuguseod rütmilisi muutusi. Ulatuslikemates teostes pole kaanoni alusel enamasti korraladatud terve teos, vaid mõni lõik sellest: näiteks võib missatsükli jooksul ette tulla palju erinevaid kaanonikombinatsioone. 15. sajandi I poolel oli tavaline veel kolmehäälne polüfoonia, sajandi keskel kujunes aga normiks neljahäälsus, kusjuures alumiseks hääleks sai madalamas registris bass, mitte laenatud meloodiaga tenor. Vaba (mitte varasemast lauluast laenatud) bassihääle tulek muusikasse sai aluseks ka harmooniasüsteemi väljakujunemisele.
Tegelikult on põhjust arvata, et kogu keskaja jooksul eksisteerisid erinevad muusikavaldkonnad, mis olid üksteisega tihedas kontaktis, kirjalike allikate nappuse tõttu on seda terviklikku muusikalutuuri aga raske täpsemalt kirjeldada. Gregoriuse koraal Paavst Gregorius I Suur Varakristlikul ajajärgul (6. sajandini pKr) ei kujutanud läänekristlik kirik enesest ühtset korraladatud ja juhitud struktuuri, paikkonniti erinesid liturgia, jumamateenistuste tekstid ja laulud. Alates 6. sajandi lõpust püüti läänekirikuit kindlamalt ühendada Rooma paavsti juhtimise alla. Rooma kirikuvõimu tähtsus Lääne- Euroopas kasvas eriti alates paavst Gregorius I- st ehk Gregorius Suurest (540- 604, paavstiks valiti 590). Tema juhtis läänekiriku ühendamispoliitikat ja võttis kasutusele uue liturigakorralduse, mis aegapidi juurdus kogu Lääne- Euroopas. Eelkõige
annaabi.ee 
