su väike naeratus kõik kortsud silub ning jälle headusesse kasvab usk (1:176). Kustumatuks jääb mu suule viimne suudlus panti, ka veel siis, kui juba tuulde kõik me saatus kanti (1:142). Ei raskemat ma koormat eales kandnud (1:188)... Ma kandsin mulda ihu oma ihust (1:188). Sind enda lähedale igatsesin, ma ise teel olin sinu jälgedes (1:188). Ma vaimun kõnni kaema paiku noid, ma miis, kel joba lagipää puulhõrre, kel elutraavli joba kaunis loid (2:71). Nink korjat sis kokku, mis mineväst aost sait hüvvä nink kallist, tost pääpadja säät, loet tulevit päivi nink neidegi jaost und parembat näten pia magama jäät (2:89). Sa usud: nagu unenägu öösse nii kaob su selja taha silmapilgus pikk kannatusterodu (1:135) ja saabub ammuoodat kodu (1:135). Seo raamat kui ma ütskõrd ärä koole jääp minust pallu kavvemb elämä (2:106). Siis olgu nii, et mis ma jätnü maha, om tollele, kes temä valla lööp (2:106).
Lahkuvad. 8. stseen Tulevad HAMLET ja KOLM NÄITLEJAT. NARR: Sünk mõte peas, teoks valmis käed, mürk segat. Hetk soodne, ühtki hinge, aeg ju tabat... HAMLET: Palun esita see monoloog nii, nagu ma ta sulle ette lugesin. Kergelt. NARR: Sünk mõte peas, teoks valmis käed, mürk segat. Hetk soodne, ühtki hinge, aeg ju tabat. Jälk segu keskööl korjat vängeilt taimilt, Kolm needust peal, kolm nõidust Hekatelt. Su nõidusvägi ja su halvav õud ju kohe neelab kõigilt elujõud. HAMLET: Ja ära kätega liiga palju vehi. Palun väldi seda. Juhtigu sind su enda vaist. Kohanda tegevus sõnale, sõna tegevusele, silmas pidades, et sa looduse mõõdukust ei ületa. Sest kui seda nõuet ei
annaabi.ee 
