Ingerimaa idaossa. Kõik see viis vadjalaste kui etnilise rühma hajumiseni. Nad sulasid kokku venelaste, soomlaste, isurite ja eestlastega. 1848. aastal loendas Peter von Köppen Ingerimaal 37 küla, kus elas kokku 5148 vadjalast. Lisatõuke vadjalaste hajumisele andis pärisorjuse kaotamine (1861) ning sellega kaasnenud rahvastiku liikuvuse kasv. Peteburi vajas ka vadjalaste nappi tööjõudu. 1920. aastate NSV Liidu rahvuspoliitika (põlismaistamine ehk korenizatsija) vadjalasi ei puudutanud. Mingisugust autonoomiat nad ei saanud, kirjakeelt neile ei loodud. 1926. aasta andmeil oli vadjalasi järel 705. Põllumajanduse kollektiviseerimisega seotud küüditamised (1929-1931) tabasid ka vadjalasi. II maailmasõja ajal oli vadjalaste asuala aastaid sõja tallermaa ja Saksa rinde tagala. Paul Ariste andmeil oli 1942. aastal alles veel 300-400 vadja keele oskajat. Sõja lõppfaasis evakueeriti koos ingerisoomlastega Soome ka osa vadjalasi ning
sajandil olid komid valdavalt kirjaoskamatu talupojarahvas. Sürjakomide seas oli siiski ka vaimulikke, kaupmehi ja haritlasi, permikomid olid aga pea eranditult talupojad. 19. sajandi II poolel kerkisid esile esimesed komi rahvuslased (Georgi Lõtkin, Ivan Kuratov jt). Nad hakkasid tegelema Komimaa ajalooga, koguma ja uurima rahvaluulet ning arendama komi kirjakeelt. Tsaari-Venemaa rahvuspoliitika nende tegevust ei soosinud, komidest pidid saama venelased. 1920. aastad (põlismaistamine ehk korenizatsija) olid komi rahvuskultuuri arengu seisukohalt väga soodsad. Loodi omakeelne haridussüsteem, ajakirjandus ja palju muudki. Ühtset komi autonoomiat siiski ei moodustatud, hoolimata rahvuslikult meelestatud komi eliidi soovidest. 1921 loodi Komi Autonoomne Oblast (aastast 1936 ANSV, aastast 1992 Vabariik) ning 1925 Permikomi rahvusringkond (autonoomne ringkond). 1920.-1930. aastate vahetusel viidi läbi põllumajanduse kollektiviseerimine, järgnesid rahvusliku haritlaskonna vastu suunatud
annaabi.ee 
