kontseptsiooniga. Igavese elu asemel usub Baturin “korduva kordumatusse“. Eriti selgesti on elu korduvusmotiiv välja arendatud romaanis “Kartlik Nikas“, kus Nikase kinnismõte on lõvilakkade kammimine. Kinnismõtte taustaks on Nikase eelmine elu, kus ta kristlaspoisikesena 1. sajandil oli leidnud surma lõvide ette visatuna. Sellest maailma kurjuse kehastumine sassis lõvilakkadeks. Nikase-romaani läbib korduvuste ja tagasitulekute ahel, idee, et kõik, mis kunagi oli, on alati igal pool alles; see on omakorda loomulikult seotud romaani “Karu süda“ korduva kordumatuse juhtmõttega: Karu-romaan juhindub arusaamisest, et kõik “kordus, sarnanes eelmise päevaga – ja kõik oli kordumatu. Korduva kordumatus oli see, millepärast ta [Niika] elas ja Avarilma oma ainsaks kodumaaks pidas”14. Korduva kordumatuse motiiv jätkub ka romaanis “Kentaur“, kus kujutatakse põlvkonnast põlvkonda
1) õiguse sotsioloogia ja õiguse ajalugu mõlemad tegelevad ühiskonna arengu uurimisega ja on seisukohal, et ühiskonnad arenevad madalamalt astmelt kõrgemale ja täiustuvad. Õiguse ajalugu käsitleb arengut tagasipöördumatu protsessina, üritatakse interpreteerida olnud sündmusi ja selle juures jääda nii objektiivseks kui võimalik. Õiguse sotsioloogia aga tegeleb just reeglipärasuste ja korduvuste otsimisega ühiskonna arenemise protsessis. Vaadeldakse etappe ja üritatakse seaduspärasusi fikseerida. Tegeletakse massnähtustega ja üritatakse arengusuundi välja selgitada. Kõikide distsipliinide puhul on keskne seos ühiskonna ja õiguse vaheline seos ja kõik üritavad vaadelda inimese käitumist ühiskonnas. 2) Õiguse sotsioloogia ja õigusfilosoofia mõlemad tegelevad õigusliku korraldusega, mis on
annaabi.ee 
