SUREMINE Suremine on elu viimane toiming. See tähendab maapealse elu lõppu, nagu sünd tähendab selle algust. Surev inimene on nagu vastsündinudki sõltuv teise inimese abist ja hoolitsusest. Inimese vajadused on neil kordumatutel eluperioodidel väga sarnased. Surma, suremise ning kaotusvalu mõistmine on väga tähtis kõigile tervishoiu professionaalidele, eriti aga õdedele, et nad võiksid suremise ning lähedase inimese kaotuse korral osutada kaastundlikku ja oskuslikku hooldust. Surm ei saabu hetkega, vaid järk-järgult. Kõige kiiremini sureb närvikude, neerud ja perifeersed närvid võivad funktsioneerida tund aega, lihased ja luud mitu tundi
(kasvatamine). Konkreetsete preventiivsete eesmärkide saavutamine sõltub kurjategija tüübist. Erinevalt tasumisteooriast ei ütle eripreventiivne kaalutlus midagi karistusmäära kohta. Eripreventiivse karistuse mõjusust kahandab ka oluliselt asjaolu, et paljud süüdimõistetud ei vajagi resotsialiseerimist ettevaatamatu kuriteo toime pannud isikud, juhusekurjategijad, samuti isikud kes on kuriteo toime pannud kordumatutel ja pöördumatutel asjaoledel. Kriitika heidab absoluutsetele teooriatele ette maksimalismi absoluutse, kõrgeima kõlbluse eest hoolitsemine maa peal ei saa olla riigi ülesanne ja arvestades riigi käsutuses olevaid vahendeid, ka ei tohi seda olla. Riik võib sekkuda üksnes siis, kui see on hädavajalik ühiskonnaliikmete rahulikku ja turvalist kooselu ähvardava ohu kõrvaldamiseks. Absoluutsete teoorate inimesepilt lähtub absoluutsest, vabast, kõigi