sellega tegeleb vaid lastekaitsetöötaja ning seepärast peab ta olema on töös konfidentsiaalne ning pädev kontrollima informatsiooni kulgu. Lastekaitsettöötaja eetikakoodeks (K. Suislepp, refereerinud T. Tulva 1996) ütleb, et töö lähtekohaks peab olema eelkõige lapse huvid ning tuleb kaitsta lapse au. Lapsele tuleb selgitada tema õigusi ja kohustusi, sest paljud ei tea või teavad väheseid. Lapsesse tuleb suhtuda kui kordumatusse isikusse, võttes seejuures arvesse tema vanust, päritolu, arengutaset, kasvukeskkonad. See tähendab, et ei tohi olla silditamist ning diskrimineerimist. Kuna lapsed on väga kiinduvad, siis saavad nad kergesti usaldada lastekaitsetöötajat pärast lühikest koostööd, seega tuleb austada lapse tundeid ning säilitada usaldussuhet, sest läbi selle saavad probleemid lahenduse. Kõik me teame, et lapse kasvukeskkond peab olema kodu. Seepärast on
jätnud?“ Kannatuste kaudu puhastumise teema on siiski kristlikust traditsioonist tuttav13. Seegi erineb baturinlikust kannatuseetikast: Baturini tegelased elavad maa peal ja ülestõusmisest ei mõtle, nende kannatused ei vii lunastuse ja igavese eluni. Tõsi, Baturini romaanides on olulisel kohal uuestisündide ja elu igavese kordumise teema – kuid see pigem vastandub kui ühtib kristliku igavese elu kontseptsiooniga. Igavese elu asemel usub Baturin “korduva kordumatusse“. Eriti selgesti on elu korduvusmotiiv välja arendatud romaanis “Kartlik Nikas“, kus Nikase kinnismõte on lõvilakkade kammimine. Kinnismõtte taustaks on Nikase eelmine elu, kus ta kristlaspoisikesena 1. sajandil oli leidnud surma lõvide ette visatuna. Sellest maailma kurjuse kehastumine sassis lõvilakkadeks. Nikase-romaani läbib korduvuste ja tagasitulekute ahel, idee, et kõik, mis kunagi oli, on alati igal pool alles; see on omakorda loomulikult seotud romaani “Karu
annaabi.ee 
