Ühel ööl toimus Lauristoni pargis mõrv, kus tapeti Enoch J. Drebber. Holmes kutsub Watsoni kaasa sündmuspaigale, leides, et sellest võiks talle kasu olla. Pärast lühikest uurimist, jõuab Holmes paljudes asjades selgusele. Peamine fakt oli see, et tapjal oli punakas nägu, millest tuleneb ka raamatu pealkiri. Paar päeva hiljem leidis aset Halliday erahotellis järjekordne mõrv. Ohvriks Joseph Stangerson, kes selgus olevat Drebberi erasekretär. Mõlema mõrva kordasaatjaks oli mormoon Jefferson Hope. Jefferson Hope oli neid kahte meest aastaid taga ajanud, sest need olid tapnud ta kallima Lucy Ferrieri ning ta isa John Ferrieri. Hope'i ainus soov oli need mehed üles leida ning neile kätte maksta. Ta ei tapnud neid lihtsalt niisama ära, vaid mängis saatusega, andes ohvrile valida kahe tabletti vahel: ühes oli surmav mürk, teises mitte midagi. Ainsaks mälestuseks, mis Hopel oma armastusest oli, oli laulatussõrmus. See oli tal mõrva käigus kaduma läinud
just seda, et meile ei valetataks. Seejuures aga unustame ära, et sama oodatakse ka meilt. Minu meelest on Shakespeare näidendis "Hamlet" läbiv tegevus see, et peategelane otsib lahendust isa vaimu antud ülesandele: maksta kätte, seejuures jättes hing rüvetamata. Nii vastuolulist ülesannet näis olevat võimatu lahendada, sellest said alguse kõik Hamleti otsimised ja kõhklused. Tihe sündmustik algas hetkest, mil Hamleti isa vaim teatas esimesele, et tema mõrva kordasaatjaks oli printsi lihane onu. See pani peategelase vere keema, tekkisid kahtlused, kas maksta lellele kätte või mitte. Ta kartis, et ei suuda ennast kontrollida ning teeb tegusid, mida ei pea õigeks. Paraku ei talunud kuningavõsu teadmist, et isa mõrtsukas istub troonil koos tema enese emaga. Hamlet pidi midagi ette võtma, tema õilis süda ei lubanud toimuvast lihtsalt mööda vaadata. Asi polnud sugugi selles, et prints oleks olnud auahne, mis sageli on tegutsemismotiiviks poliitikas
annaabi.ee 
