„Tähelepanu äratamiseks on ta valmis peaaegu kõike tegema: klassi tolaks hakkama, oma õpiedukust ohtu seadma, et aga kaaslaste silmis teatud positsiooni säilitada, tundi segama, ehkki teda seepärast järjekindlalt karistatakse, ning taskuraha eest endale kaaslasi ostma.“ Karistamisele selline laps ei allu, pigem peab ta karistusega kaasnevat tähelepanu väärtuslikuks tasuks. Parimaks karistuseks on tähelepanuäratamiskatsete ignoreerimine. Need lapsed vajavad hoopis positiivseid kordaminekuelamusi. Nartsissistlik laps käitub agressiivselt siis, kui keegi kahtleb tema julguses. Tema vägivallategude ohvrid on täiesti süütud inimened, kasvõi esimene vastutulija. (Liisa Keltikangas-Järvinen, 1992, 9 – 10). Haiglast eneseimetlejat peetakse seltsivaks, sest ta kuulub kindlapiirilisse noortekampa. Tema kollektiivsustunne ning inimsuhted on siiski petlikud. Kampa hoiab koos pigem sõltuvustunne ja kättemaksukartus. Tal ei ole kujunenud püsivat realistlikku arusaama endast
Laps kiindub taas emasse; need, kes jõudsid juba lasteaiaga harjuda, hakkavad ühtäkki ema taga nutma ega taha teda oma vaateväljast ära lasta. Esimese eluaasta lõpul ja teise algul on lapse arengus hoogne toimingute harjutamise aeg. Laps õpib kõndima ning oma motoorikat valitsema. Selles eas vajab ta lakkamatult imetlemist, ta peab saama tunda, et ta on maailma kõige osavam, armsam ja parem laps. Ta peab saama võimalikult palju kordaminekuelamusi ja võimalikult vähe arvustust. Selle alusel kujuneb tema eneseväärikus ja võime endast lugu pidada, hoolimata oma vigadest. Eraldumisjärgus on laps võimeline lühikest aega oma ema ette kujutama ja aru saama, et kuigi ema ei ole näha, pole ta kusagile kadunud. See annab lapsele turvatunde. Siiski peab ta aeg-ajalt saama ema olemasoleku kohta kinnitust, ta peab ema nägema, olema veidi aega ta lähedal, ning on siis taas valmis minema oma uurimisretkele.
annaabi.ee 
