palju maha täiskasvanud ussist. Suur osa linnuronidega nakatunud kaladest hukkub. (Zenkevits, Naumov et al., 1981) 34 Schistocephalus pungitii lõpp-peremeesteks on reeglina kajakalised ja tiirud, võivad olla ka kosklad, pütid ja laugud. Nad külvavad veekogudesse parasiidi mune. Vees väljub munast vastne koratsiid, kes liigub keha pinda katvate ripsmete abil aktiivselt edasi. Koratsiidi neelavad alla vaheperemehed aerjalalised vähid Copepod, Cyclopoidae, Diaptomidae. Nende vähikeste kehas muutub koratsidi piklikuks ripsmeteta vastseks protserkoidiks. Koos aerjalalisega peab protserkoid sattuma lisaperemehesse kalasse. S. pungitii lisaperemehe osa täidavad luukarits (Pungitius pungitius) ja ogalik (Gasterosteus aculeatus). Protserkoid tungib sooltorust kala kehaõõnde, kus kasvabki
Haigustekitaja B. opsariichthys on valget värvi, keha koosneb arvukatest lülidest. On iseloomulik, et igas lülis on kaks sugukompleksi. Parasiidi pikkus on 1030 cm, laius 23 mm. Tema päis on südamekujuline, kahe sümmeetriliselt asetseva botriidiga (joonis 55). Parasiidi areng toimub vaheperemehe (sõudiklase) osavõtul. Parasiidi munad koos kala ekskrementidega langevad veekogu põhja, kus munas areneb koratsiid, kelle keha on kaetud ripsmetega. Nende abil liigub ta vees. Koratsiidi neelavad alla sõudiklased, kelle kehas areneb see 710 päevaga invasioonivõimeliseks protserkoidiks. Need koratsiidid, kes ei satu sõudiklasse, hukkuvad mõne päevaga. Kalad, eriti noorkalad, toitudes zooplanktonist, neelavad invadeeritud sõudiklasi ja nakatuvad botriotsefaloosi. Kala sooltorus areneb protserkoid 23 nädalaga suguküpseks helmindiks, kes pärast munade väljutamist hukkub. Parasiidi munad ei talu kuivamist ja ei pea vastu madalal temperatuuril
annaabi.ee 
