D'Artagnan ruttas joostes lossi poole tagasi, arvates, et võib-olla on ta äraolekul aiamajakeses midagi uut sündinud ja talle selgub seal midagi. Väike kõrvaltänav oli endiselt tühi ja aknast paistis endiselt rahulik mahe valgus. Siis meenus d'Artagnanile hurtsik: see oli küll tumm ning pime, kuid kindlasti oli ta midagi näinud ja võis võib-olla jutustada. Aiavärav oli suletud, kuid noormees hüppas varbtarast üle jia lähenes majale hoolimata ketikoera haukumisest. Esimestele koputustele ei vastanud keegi. Hurtsikus valitses samasugune hauavaikus nagu aiamajaski, kuid kuna see oli tema viimane lootus, koputas ta kangekaelselt uuesti. Varsti arvas ta kuulvat kerget kartlikku kahinat -- seal sees värises keegi hirmust, et teda võidakse kuulda. Siis jättis d'Artagnan koputamise ja hakkas paluma. Tema hääl oli murelik ja täis lubadusi, hirmunud ning meelitav; tema häälekõla pidi rahustama ka kõige kartli-kumat inimest
või Schiller, aga kui oleks olnud Puskin või Tolstoi, siis oleksin praegu surnud." ,,Jumala eest," oli ka Voitinski nõus, ,,kui Puskin, siis tingimata surnud." Peagi olid sõbrad veel ülevamas meeleolus kui tänini. See ei andnud õpilastele rahu, sest nemad tahtsid, maksku, mis maksab, õpetajate meeleolu rikkuda. Aga endised tembud seda enam ei suutnud, sest õpetajad ei reageerinud enam ei kassikontserdile ega koputustele. Siis tuli keegi mõttele hakata proovima, kes hüppab jalgega kõige kõrgemale vastu õpetajate toa seina. Aga kui õpetajad ka sellest ennast eksitada ei lasknud, hakati jalgega vastu tahvelust hüppama, ikka prõmm, prõmm ja prõmm. See tegevus oli nii sütitav, nii haarav, et sellest võtsid lõpuks osa kõik, ka von, vürst ja pan. Ainult krahv ei teinud seda kehalist harjutust kaasa, vaid istus pika laua nurgal ning mängis balalaikat, nagu tahaks ta hüpetele takti sisse panna.
annaabi.ee 
