Paarivälised kopulatsioonid Sotsiaalselt monogaamsete isaste huvi paariväliste kopulatsioonide vastu on kerge seletada sugupoolte vahelise põhilise erinevusega kuigi liigile on omane monogaamne paarumissüsteem, tasub isastel püüda veelgi oma bioloogilist edu suurendada, viljastades partnereid väljastpoolt pesitsuspaari. Paariväliste kopulatsioonide arv monogaamsetel lindudel on üsna suur ja liigiti väga varieeruv. Olenevalt liigist moodustavad emaste kõigist kopulatsioonidest paarivälised 0-14%, kõigist pesakondadest sisaldavad "sohilapsi" 0-54% ja emaste järglastest 0-35% on saadud teise isasega (Birkhead, Møller 1992). Pole imestada, et isaslinnud tavatsevad oma paarilistega kõige intensiivsemalt kopuleeruda vahetult peale seda, kui emane on pikemat aega isase vaateväljast ära olnud (uuringud näitasid, et viimasena emast paaritanud isase sperma viljastas näiteks sebra-amadiinil 84% munadest). Samas aga otsivad
enamik linde ja imetajate klassis erandlikult mõned primaadiliigid, sh inimene) isased püüavad oma bioloogilist kohasust tihti suurendada varjatud paariväliste kopulatsioonide abil teiste paaride emastega. Seega võib üks ja sama isane olla sotsiaalselt monogaamne, kuid samal ajal bioloogiliselt polügüünne ehk “mitmenaisepidaja”. Emased võivad paarivälistest kopulatsioonidest saada järgmist kasu: kopuleerudes kvaliteetsemate isastega kui on enda sotsiaalne partner, „hangib“ emase oma järglastele paremaid geene on andmeid, et paarivälised isased võivad oma sekundaarsetele partneritele osutada teatavat abi ka vanemhooles, ja kuigi see abi on harilikult väike, on sellest rasketes keskkonnatingimustes siiski kasu. Kokkuvõttes - käitumisökoloogide lähtumine käitumise kasu ja hinna printsiibist
annaabi.ee 
