4 Kobras on imetajate seas tõeline ehitusmeister tuntud oma tammide poolest. Koprad ehitavad kas okstest kuhilpesa või kraabivad järsu kaldanõlva sisse uru. Pesa suue on alati allpool veepinda ja seetõttu on õhk kopra pesas sumbunud. Ühes pesas elavad koos tavaliselt vanaloomad ning eelmise ja üle-eelmise aasta pojad. Pesaterritooriumi märgistavad koprad anaalnäärmete nõrega. Kui üksik kobras võib kaevata endale uru kaldanõlvale ja vooderdada sinna ka pesa, siis koprapere ehitab oma pesa alati okstest, pinnasest ja veetaimedest. Kuna kobras sobitab ehitusmaterjali hoolikalt kokku ja tihendab konstruktsiooni savi ja muu pinnasega, on tema pesakuhil väga tihe ja vastupidav. Kobras kasutab paljaks näritud oksi pesa ja tammede ehitamisel. See võib olla üsna suur, kuni 15 meetrise ümbermõõduga ja isegi 2 meetrit kõrge. Kui pesa on ehitatud madalasse kohta, on selle põhiplaan ümmargune.
kive, mulda, muda ja sammalt veekogu põhjast ning murumättaid ja kõikvõimalikku rämpsu, mida leidub kaldail ka inimeste poolt sinna jäetud materjale (loodusliku päritoluga). Tammid tõstavad veetaset tihti mitmete meetrite võrra. Samuti on need vajalikud veetaseme püsival kõrgusel hoidmiseks. Veetaset reguleeritakse ülejooksuga kopratammides. Oma loomingut kobras lõhkuda ei oska tammisid mõistab ta vaid kõrgemaks ehitada. Tammi ehitusel osalevad kõik koprapere liikmed. Vajalik materjal parvetatakse jõgepidi kohale. Muda, mulda ja kive tassivad nad, surudes neid esikäppadega vastu rinda ja liikudes kindlalt tagajalgadel, tugev saba toeks. Huvitav on tõdeda, et koprad ei aseta tammi ehitades oksi ja propse vooluga risti, vaid piki oja, tippudega voolu suunda, mis muudab tammi väga tugevaks ja vastupidavaks. On tamme, mis pidevalt uuendatuna teeninud mitmeid koprapõlvkondi.
annaabi.ee 
