tähendusseosega onomatopoeetilised sõnad (tilisema, kolisema, piip-piip), mõni neist on rohkem, mõni vähem motiveeritud (nt piip-piip rohkem, kolisema veidi vähem). Et eri keeltes helisid täpselt ühtmoodi ei matkita, viitabki ka nende sõnade puhul teataval määral motiveeritud tähendusseosele (mõtle, kuidas eri keeltes koerad hauguvad). Väidetavalt on onomatopoeetilise sõnavara hulk keeltes väike, eesti ja soome keeles siiski suurem (Koponeni väitel isegi kuni 7%). Motiveeritud tähendusseos Onomatopoeetilised ja deskriptiivsõnad ehk imitatiivid (linnunimetused kiivitaja, koovitaja, kägu; nurr, kiisu, pomm) Häälikusümbolism (võimalus kasutada mingeid häälikuidmõne kindla tähenduspiirkonna sõnades, nt i-häälik ja väiksed asjad (kilu, kine, kitsas, tilluke, killuke, pisi jne), laiad asjad (avar, lai), ö kui ebameeldiv asi/nähtus vm (möga, plöga, mögisema, plödisema, kööbakil, mörises)
jm) ja Mari Kendla oma magistritöös kalanimetusi (Kendla 1999; samal teemal ka Kendla 1997). Helmi Neetar on uurinud ilmakaari valmiva läänemeresoome keelte atlase ainestiku põhjal (Neetar 2000a). Viimastel aastatel on ilmunud ka suurtööd laensõnadest eesti murretes Lembit Vabalt läti laensõnade kohta (1997) ja Mari Mustalt vene laensõnadest (2000). Uppsalas kaitstud Tiina Södermani doktoritöö käsitleb kirderannikumurde sõnavara (1996) ja Helsingis kaitstud Eino Koponeni doktoritöö lõuna-eesti sõnade ajalugu (1998). Tartus kaitstud magistritöödes eritleb Meeli Sedrik Hiiumaa (Sedrik 1994) ja Katrin Uind Kihnu murdesõnavara (Uind 2000). Renate Pajusalu doktoritöös on analüüsitud ka lõunaeesti murrete deiktikuid võrdluses eesti kirjakeele ja naaberkeeltega (Pajusalu 1999; vt ka R. Pajusalu 1998). Elektroonilistel sõnavara andmebaasidel põhinevad uued dialektomeetrilised uurimused (Krikmann, Pajusalu 2000). Eesti murrete sageda206
annaabi.ee 
