Tiina tahtis näidata Indrekule neid särke, aga Indrekut ei huvitanud need, sest tema mõtles oma kodus olevale õele , kellega oli Indrekul särgi pärast peaaegu tüli ja Ramildast, kellel ta ei mäletanud, et mis tal seljas oli. XXXII Algamas oli uus kooliaasta ja õpilasi tuli koolimajja rohkesti. Tulid need, kes olid sügisel lahkunud ja tuli veel rohkemgi. Ühes nende hulgas oli Härra Mauruse kooli endine õpilane Miilinõmm, kes oli tulnud end õpetajaks pakkuma. Ta pandi härra Kooviga ühte tuppa, kuna neid mõlemaid peeti rahulikeks ja vaikseteks inimesteks. Mõne aja möödudes oli juba kuulda valjemaid sõnavahetusi, mis olid enamasti tekkinud härra Miilinurme üliinimese teooriast. Härra Maurus pidi neid isegi vahepeal rahustama tulema, kuna talle ei meeldinud et üliinimesest kõva häälega räägitakse. Ühel päeval tuli kooli käskjalg, kes tõi härra Miilinurmele raamatu, kuid teda ei olnud. Härra Maurust
See näolaad peab tõestama kõigile, ka Miilinõmmele endale, et tema on Saksamaalt tulles dolihokefaalsem kui sinna minnes. Õige eurooplane on aga ikka dolihokefaalne, nagu arvab Miilinõmm, mitte brahhükefaalne. Selle oma arvamusega tuli nüüd Miilinõmm Mauruse juurde tagasi, et sündsa ja soodsa koha leidmiseni siin midagi teha, mis annaks igapäevase leiva, sest Mauruse asutises leidus täiendatud meestele ikka midagi igapäevase leiva teenistuseks. Elama asus Miilinõmm Kooviga ühte tuppa, sest eraldi vaba ruumi ei leidunud. Nemad mõlemad olid vaiksed ja rahulikud inimesed ja sellepärast arvasid nad ise, kui ka härra Maurus, et nemad sobivad hästi. Imelikul viisil muutus aga selle kahe vaikse ja rahuliku mehe kõnelus algusest peale kohe väga elavaks, võiks öelda, peaaegu ägedaks, nagu kipuksid nad tülli. Aga tülitsemiseks polnud neil vähematki põhjust. Nemad lahendasid isekeskis ainult üht või teist teaduslikku küsimust, see oli kõik
annaabi.ee 
