NÕUKOGU. Euroopa Liidu Nõukogu võib iseloomustada kui ühelt poolt riikide suhtes ülimuslikku ja teiselt poolt valitsustevahelist organisatsiooni, mis otsustab enamiku küsimusi valdava häälteenamusega ning mõningad ühehäälsusega. Oma töös sõltub Nõukogu solidaarsusest ja usaldusest, mis on harv nähtus kui tegu on eraldi seisvate riikide suhetega.Liikmed:15 liikmesriigi ministrid Euroopa Liidu seadusandlus, mis on vastu võetud Nõukogu (või Nõukogu + Parlamendi poolt koosotsustamise raames), võib olla järgmistes vormides:1.Seadused (Regulatsioonid): need rakendatakse otse, ilma et rahvuslikke meetmeid tuleks rakendada. 2.Määrused (Direktiivid): näitavad kätte eesmärgid, mis on tarvis saavutada, kuid jätavad liikmesriikide valitsustele otsustusvabaduse, milliseid vahendeid ja mis vormis selleks rakendada.3.Otsused: on siduvad kõigis oma aspektides neile, kellele nad on suunatud. Otsus võib olla suunatud mõnedele või kõikidele
gruppide juhid. • Töö ettevalmistamiseks ning teostamiseks kuuluvad liikmed 22 komiteesse, millest igaüks spetsialiseerub kindlale töövaldkonnale ( nt välissuhted; julgeolek ja kaitsepoliitika; põllumajandus ja maaeluareng; eelarve). •Peale nende on võimalus moodustada veel allkomiteesid ning ajutisi komiteesid spetsiifiliste probleemidega tegelemiseks. • Paljudes küsimustes peab Nõukogu saama Europarlamendi heakskiidu. Parlament taotleb koosotsustamise laiendamist ka põllumajandussaaduste hindadele ja eelarve omaressurssidele. • Europarlamendi tegevuse põhisuunad: – seadusandlik – eelarveline – järelevalve organ • EL seadusandluse rakendamine on kolmelt poolt koordineeritav protsess: – EÜ Komisjon pakub välja seaduslikud instrumendid. – Europarlament + EL Nõukogu jagavad võimu nende rakendamisel. • Parlament resideerib Strasbourg’is, pidades plenaaristungeid nädal aega iga kuu
annaabi.ee 
