27 märgiks edasi anda. Mees lootis, et ehk saab ka temast peaminister, nagu olid seda kardinal de Richelieu ja kardinal Mazarin eelmiste kuningate valitsusajal. Kuidas aga kuningannale läheneda, kuidas nelja silma all vestelda? Kord kohtas ta seltskonnas ilusat ja sarmikat daami, kes võlus oma jutu ja käitumisega kõiki koosolijaid. Kui kardinal de Rohan daamiga vestlusse astus, selgus, et daami nimi on Jeanne de la Motte, kuid tema neiupõlvenimi olevat hoopis Jeanne de Valois. Kardinali küsimuse peale, kas ta on eelmiste valitsejate dünastiaga 2 mingil moel seotud, vastas daam, et tema esiisa pole keegi muu kui kuningas Henri II de Valois, kuid lisas, et loomulikult mitte ametlikust abielust, vaid et see kuningas oli üksnes tema esivanema sigitaja. Kardinal pani
munga kõrget kuju valgustasid. Munk näitas käega, et tema järele pidi tuldama. Tükk aega käidi maa all. Paiguti oli vaja käpuli heita ja üle kivilasude roomata. Viimaks lõppes võlvialune laia ja kõrgesse ruumi, mis inimeste pealuude ja kontidega täis külvatud oli. Õhk oli soe ja sumbunud; leekiv tulelont täitis seda pikkamisi kibeda suitsuga. Munk pistis tulelondi müüripraosse; siis laskis ta kõiki koosolijaid hirmsa vandega vanduda, et nad iialgi kellelegi üht sõna ei lausuks sellest, mis siin pidi räägitama ja tehtama. Kui kõik, mõned julgesti, mõned värisedes, olid vandunud, astus sepp munga ette ja ütles valju, aga siiski pisut kõikuva häälega: «Nüüd ütle selge sõnaga: oled sa mõni vaim või nõid, või oled sa meie kõigi sugune inimene?» «Ma olen lihane inimene,» vastas munk naeratades. «Vannu seda!» «Ma vannun.»
sellega kardinalist nagu ette jõudnud ning sellest võidust jätkus neile. Tõtt öelda oli Bourboni kardinal ilus mees, tal oli seljas väga tore purpurne mantel, mida ta oskas väga hästi kanda; see aga tähendas, et tema poole hoidsid kõik naised, järelikult üle poole saali. Oleks ju otse ülekohus ja maitsetus mõnitada kardinali sellepärast, et ta end oodata laskis, oli ta ju ikkagi tore mees ja kandis hästi oma punast mantlit! Ta astus sisse, tervitas koosolijaid selle päritud naeratusega, millega ülikud rahvast tervitavad, ja astus aeglaste sammudega oma verevast sametist tugitooli poole, ta näost aga võis lugeda, et ta hoopis millelegi muule mõtleb. Ta piiskoppidest ja abtidest kaaskond, ehk 1 7 nagu me tänapäeval ütleksime, ta peastaap tungis tema järel poodiumile ja suurendas omakorda parteri hämmeldust ning uudishimu. Neid osutati ja nimetati üksikult. Igaüks
annaabi.ee 
