esimese viiuli, kuigi paljud autoriteetsed allikad peavad selleks Kaspar Tieffenbruckerit. Tõelise täiuslikkuse saavutas viiul aga Cremona koolkonnas: · Amati · Stradivari · Guarneri Mainida võiks veel Tirooli meistrit Jakob Steinerit ja sakslast Matthias Klotz`i. Uus, emotsionaalse ja jõulise kõlaga pill tõstis nii soolo- kui orkestrimuusikas keelpillid juhtivale kohale, paljud tollel ajal ooperiteatritesse, samuti suuremate kirikute tekkinud orkestrid koosnesidki põhiliselt keelpillidest. Puhkpillid tolle aja kirjutamisprintsiipide kohaselt dubleerisid keelpille, andes orkestrikõlale reljeefsust. Siiski oli ka, eriti linnade teenistuses, puhkpillidest koosnevaid orkestreid, nende kanda oli eelkõige tseremoniaalmuusika. Erakordsetel juhtudel võidi kokku kutsuda vägagi suuri koosseise, ajaloost on teada ka 150-liikmelisi orkestreid. Üks esimesi heliloojaid, kes avas viiuli võimalused, oli Claudio Monteverdi. Ooperis ,,Orpheus"
Vastuolud demokraatide ehk vaesemate ringkondade ja oligarhide ehk rikaste vahel. Sparta seisis oligarhide eest, Ateena demokraatide eest. Sotsiaalne loosung oli maa ümberjaotamine ja vaeste võlgade tühistamine. See tähendas et paljud laostunud mehed pidid mujalt teenistust otsima. Lihtne lahendus oli palgasõdurlus, see levis kõvasti. Selleks oli turg- Kreeka linnriigid vajasid sõdureid ja Pärsia vajas ka neid suht piiramatult. Pärsia jõud varsti koosnesidki kreeklastest. 4. saj vältel suur osa linnriikidest läksid üle kodanikuvägedelt palgavägedele. Kodanik on see, kes kaitseb- poliitiliste otsuste tegijad ja võitlejad ei langenud kokku. Rahvakoosolek tegi endiselt otsuseid, aga nad ei teeninud enam sõjaväes. Taas hakkas esile tõusma türannia. 5. saj keskpaiku oli türannia suht kadunud, aga 4. saj hakkasid uuesti tulema. Valdavalt oli tegemist palgasõdurite pealikega. Nad kasutasid hästi sotsiaalseid vastuolusid, esinedes
annaabi.ee 
