Nende olemustähtuse vähesus tõestab asjaolu, et neil sajakonna inimelu kaotus, ei tähenda tingimata jõudmist uudiste esilehele, mida ei saa küll öelda mõne teise arenenud riigi kohta. Mis teeb elu elamise vääriliseks? On see tähtsus jääda truuks oma tõekspidamistele, või areneda õppides ja tunnistades oma vigu? Hamlet tahtis oma elu lõpetada, samas tundis, et tema mitteolemine on kaotus ühiskonnale: kooseluvormile, mis peab rajanema aususel ja puhtusel, mitte võimuihal. Teisalt Hamlet ei arvestanud, et tema isa- ühe inimelu ohverdamine parema hüvangu nimel, oli õigustatud. Vahel peab vastu võtma raskeid otsuseid, sest kergeks olemine teeb tühjaks ja tähtsusetuks. Kui nüüd küsida, kui paljud oleksid nõus mõrvama Adolf Hitleri tema ohutus poisieas. Kas võib tõmmata lihtsa võrdusmärgi ühe inimelu ja miljonite hukkunute vahel
sajandil ning sellele näib viitavat ka eskimote "külalislahkus" külalisele pakutakse lisaks öömajale ka oma naist. Rühmaabielud kuulusid matriarhaalse (emajärgse) kogukonna aega. Et suguline läbikäimine oli määratlemata, ei saanud lapse päritolu isa järgi arvestada. Ainus kindel lapsevanem oli ema ja lapse põlvnemist loeti emaliini pidi. Laste eest vastutajana ja nende kasvatajana oli naine ühiskonnas au sees. Inimühiskonna arenedes mindi üle järgmisele kooseluvormile paarabielule. Selle ülemineku peamiseks põhjuseks peetakse eraomandi tekkimist. Mehel kogunes sõjakäikude ja röövimise saagist vara, mida ta tahtis pärandada oma lihastele järglastele. Selleks, et see võimalik oleks, pidid need olema täpselt teada - tekkis patriarhaat (isajärgsus). Valitsevaks sugupooleks tõusis mees, kes lõi ka naise kohustusi ja õiguseid käsitlevad seadused. Paarabielul on kaks varianti: 1
annaabi.ee 
