eeskuju ja jäljendamise, kasvatuse ja harjumuse kaudu. Polise tüpoloogia. Nagu eespool öeldud, valmis Aristotelese Lykeionis uurimus, milles analüüsiti 158 tol ajal teada olnud kreeka linnriigi elukorraldust. Selles koondatakse läbiuuritud empiiriline materjal, riikide kirjeldused, kuude põhitüüpi, kõige lõpuks esitab Aristoteles oma õpetuse parimast polisest. Polisè olemus (sügavaim tunnus) on inimeste kooseluline lävimine ja tegutsemine parima võimaliku olemasolu, eluviisi, eudaimonia, eesmärgil. Riigi eesmärgiks, telos`eks, on niisiis luua tingimused ja aidata kaasa inimeste õnnelikkuse püüdlustele neis vooruslikkuse kasvatamise läbi. Polis on ,,loomupoolsem ja algsem kui üksik." Aristotelese käsitus ühiskonnast-riigist on samuti holistlik nagu Platonilgi. Üksikinimesel tuleb endale ühiskonnas loomupärane koht leida. Indiviid ei vastandu
Optimum organismi elutegevuseks soodsaimate keskkonna(teguri)parameetri väärtustega piirkond ökoamplituudis. Organiseeritus süsteemi kui terviku omadus, mis avaldub tema koostisosade vastastikku sõltuvas toimimises ja piirab seda toimimist süsteemi raames. Organiseeritus teeb süsteemi taandumatuks selle elementide summale. Bioloogias eristatakse järgmisi biosüsteemide organiseerituse tasemeid: molekulaarne, rakuline, organismiline, populatsiooniline, tsönootiline (kooseluline), ökosüsteemiline ja planetaarne e. globaalne. Ökoloogias on keskne ökosüsteemiline organiseerituse tase (objekt on ökosüsteem). Orienteerumine (loomadel) koha ja aja tuvastamine. O. võimaldab leida toitu, liigikaaslasi, pesa. Enamik selgroogseid orienteerub maastikus nägemise, kuulmise ja haistmise abil, täheldatakse ka Maa magnetvälja järgi orienteerumist. Linnud arvestavad rändel ka taevatähtede asendit. Ornitoloogilised kaitsealad linnustikukaitsealad.
annaabi.ee 
