Märg mädast oli rohuvaip. et saagi kallale taas söösta õhinaga Ja ülal päikene tuld valas ühtesoodu saaks pärast meie lahkumist. Ja hõõgus maa kui lõõmav lee, Ah, sinagi mu arm, kord oled hauas all, kus Et rutem kätte saaks Suur Loodus oma loodu, sind ootab see, mis raibet siin, Kui taas algaineks muutund see. mu ööde kauneim täht, mu päeva päiksevalgus, Ja lihast koorumas skeletti nägi taevas mu ingel ja mu hingepiin. See avanes kui uhke õis. Jah, põrmuks sinagi saad, ilu kuninganna! Sa tundsid iiveldust nii väga lehk meid vaevas, Kui kinni vaotatud on laud, Et vaevalt hingata veel võis. ei enam iialgi siis lillenurm sind kanna, Ja musta pilvena seal ümber kärbseid kihas, vaid keset haudu on su haud. Kes prisket einet hoomasid,
on pöörand ära sootuks. Taevas küll - et pärast olnut praegust näha antud mul! KUNINGAS ja POLONIUS hiilivad välja. KUNINGAS: Ah armastus? See vaevalt on ta tõbi. Jutt oli vähe isemoodi küll, kuid mitte hull. Tal miskit hinge peal on, mida tema kurvameelsus visalt haub ja ma ei imestaks kui koorumas sealt oleks oht. Et seda vältida ma juba otsustasin: viibimatult tal tuleb sõita ära Inglismaale et nõuda sisse vana maksuvõlg. OPHELIA tõuseb. POLONIUS: Plaan pole paha; kuigi mina usun, et tema mure allikas ja kulg on vastamata armastus. Mu laps, sul pole vaja kõnelda, me ise ju kuulsime, mis toimus
annaabi.ee 
