pehmemad ja üksteisega sobivad värvitoonid ning peitsimisega on võimalik neid pesu- ja pleekimiskindlaks muuta, värvitakse nendega koduses majapidamises ka tänapäeval. Looduslikke värvaineid saadakse mitmesuguste taimede lehtedest, juurtest, vartest, õitest, viljadest ja koortest. Taimede ja nende osade kogumiseks on parim aeg: lehtedel pungade puhkemisest kuni täiskasvamiseni (mida nooremad lehed, seda tugevam värvitoon saadakse), õitel õitseajal, koortel koore lahtioleku ajal, juurtel ja viljadel sügisel. Värvimiseks kasutatavad taimed on: kaselehed ("hiirekõrvad") - rohekaskollased värvitoonid; kasekoored - kollakasroosad värvitoonid; lepakoored - pruunikad värvitoonid (tubakapruun); lepalehed - pruunikaskollased värvitoonid; toomingakoored - roosakad värvitoonid; sireli lehe pungad - kollakasrohelised värvitoonid; kuusekoor - pruunikad värvitoonid; kuusehabe - hallikad värvitoonid;
Vanadelt mahalangenud kaskedelt korjatud tohust aeti tökatit. Seda valmistati enamasti kummulipööratud paja sees, mille peale tehti tuli. Tökatit kasutati umbes samamoodi nagu tõrva immutusvahendina, määrdeainena ja ravimina. Tökat oli tõrvast vedelam ja seda loeti ka tõrvast hinnalisemaks. Kasetohust isegi paremaks, kuid haruldasemaks punumismaterjaliks oli pärna koor ehk niin. Teatavasti nimetatakse niineks koore alumist, kõige paindlikumat kihti. Ka teiste puude koortel on olemas niinekiht. Kuid pärnal on niinekiud kõige pikemad. Seepärast on pärnaniin kõigist puude niintest olnud läbi aegade hinnatuim materjal ja pärnapuugi kannab ainsana Eesti puude seas paiguti nime niinepuu. Arheoloogilised leiud on osutanud, et juba kiviajal oli pärna niin tähtsaimaks materjaliks mõrdade, köite ja mitmesuguste muude punutud esemete valmistamiseks. Väga olulisel kohal punumismaterjali saamisel oli pärnaniin kuni 19. sajandini välja.
annaabi.ee 
