*1804 talurahva õigused ja millal kaotati pärisorjus, anda hinnang - 1804. aasta 20. veebruari Liivimaa talurahvaseadusega jäid Liivimaa kubermangu talupojad endiselt pärisorjadeks, kuid neid ei tohtinud enam müüa ega pantida, nad said omandiõiguse vallasvarale ja võisid maad osta ning omandatud maad võisid edasi pärandada. 23. mai 1816 võeti vastu ja 1819. aasta kehtima hakanud Liivimaa talurahvaseadusega kaotati pärisorjus, talurahvas võis omandada ka kinnisvara, koormistena tuli kasutusele raharent. *Linnad - Tallinn, Tartu, Narva, Pärnu, Viljandi, Rakvere, Kuressaare, Võru, Valga, Haapsalu, Paide, Paldiski *Forseliuse seminar (tähtsus, millal, miks) - 1684. aastal asutati kuningavõimu toetusel Tartu lähedale Piiskopimõisa seminar eesti koolmeistrite ja köstrite ettevalmistamiseks. Õpiaeg koolis oli kaks aastat ja ainsaks õpetajaks oli Forselius ise. Tegutses 4 aastat mille jooksul sai õpetust u 160 poissi. Nendest said
Napoleoni sõjakäigud- andis mõista, et pärisorjuslik süsteem on iganenud. Euroopas oli pärisorjus kaotatud. Aleksander I reformimeelsus. 3. Millised muudatused toimusid järgmiste talurahvaseadustega Eesti-ja Liivimaal: 1802 ja 1804 -- Tartus taasavati ülikool, mille esimeseks rektoriks sai G.F.Parrot ja vallakohtute loomine. 1816/1819 – Võeti vastu talurahva seadused E ja L-l ning kaotati pärisorjus. Talurahvas võis omandada ka kinnisvara; koormistena tuli kasutusele raharent. Loodi talurahvakogukonnad- vallad. 1849/1856 -- Talurahvale antakse maad igaveseks pruukimiseks, kuid pärisõigus jääb siiski mõisnikele. Kadus kümnisemaks. Liivimaa talurahvaseadusega (analoogsed seadused 1856 Eestimaa kubermangus ja 1865 Saaremaal) algas üleminek teorendil raharendile ja lubati talude päriseksostmist. 1866 -- talurahva omavalitsus vabanes vallareformiga mõisnike eestkostest.
1343. aastal katastroofilised pankrotid Itaalia pankades, mis tõmbab kaasa paljud väikesed ärid ja erakäsitöölised. 1348. jõuab aastal Suur Katk, mis niigi langeva demograafilise kõvera (alates 14. sajandi algusest rahvastik väheneb) muudab katastroofiks. Feodaalvõimu aluseid õõnestab üha suurenev raharendi olemasolemine koormistest, sest rahaväärtused on väga kõikuvad ja reaalselt saavad feodaalid vähem makse koormistena kui ennem. Koormised fikseeritud, aga inflatsioon sööb osa ära. Selliste arengute tulemusel püüti hiliskeskajal Lääne-Euroopas uuesti sisse seada pärisorjus ja teotöö. Tollal fikseeriti ka ülampalk, et vältida inimeste puuduses palkade tõusu. Sellised arengud vallandasid põlluharijate ülestõus 1381 Inglismaal. Laiendati karjakasvatust. Kas ,,hiliskeskaja kriis" üldse oli? Defneerimise küsimus, kindel see, et kõiki piirkondi ei tabanud see ühtemoodi. Kõikjal
annaabi.ee 
