Eestis, mõisate hulga suurenemise tõttu oli vaja ehitada ning mõisa põldudel tööd teha -> Teokohustus, talupoja väärtus mõisniku jaoks kasvas ja juurdus arusaam, et talupojad pole isiklikult vabad, vaid kuulusid maa juurde -> Kujunes sunnismaisus 6. Talupoegade liigid ja koormised Adratalupoeg- omasid oma talu, 0.5-5 ha adramaad, pidid maksma maaisandale makse Üksjalg- omasid väikest talu ääremaal, maksid väiksemaid koormisis kui adratalupojad Vabatalupoeg- oli end osadest või kõigist adratalupoegadest vabaks ostnud Maavaba talupoeg- ülikute järeltulijad, isiklikult vabad Vabadik- maata või väikse maaga, põhiliselt palgatöölised Trääl- sõjavangid, võlgnikud ja karistustest lahti ostetud Koormised raharent, kümnisest 14 mõisnikule ja 1% kirikule, teotöö mõisnikule 7. Tsunftide ja gildide ülesanded ja tegevus Tsunft- 8
talupoegi kaitsma · Talupoeg: töötas maa eest, pidid kandma koormisi, teokohustus, naturaalandamid, maksud 9. Nt: kündmine, äästamine, vilja koristamine, väetamine jne. 10. · Vabad talupojad: Isiklik vabadus olemas, maa kuulus neile, sõltumatud maaisanda suhtes, koormistest vabastatud · Sõltuvad talupojad: isiklik vabadus olemas aga sõltusid maaisandast, rentisid maad maaomanikult, sõltusid isandast, täitsid koormisis, sunnismaisus · Pärisorised talupojad: vabadust ei olnud, maad ei omanud vaid töötasid mõisa heaks, maaisand võis neid müüa/vahetada, sunnismaisus 11. Talupoja elu kulges põllutööde rütmis. Tuli põldu künda ja vilja külvata, heina niita, vilja koristada, reht peksta, metsa langetada, loomi karjatada. Tegeleti ka käsitööga (punuti korve, valmistati ja parandati tööriistu). 12. Talupoegade elujärg oli keskajal küllaltki vilets
seadusandlik võim. Täitevvõim valitsusel (riiginõukogul). Kuningas Karl XVI Gustav. Omavalitsused Kohaliku omavalitsusena mõistetakse tänapäeval mingi maa-ala või asula elanikele antud õigust otsustada ise kohaliku elu küsimusi. Vakus - eestis keskaja alguses oluliseim omavalitsusüksus. See tähendas ennekõikke maksustamis ühikut, kuid maksude tasumiseks kokku tulnud rahvas arutas isekeskes ka muid küsimusi, jagas peale pandud koormisis ja mõistis kohut. Eestlaste kohalike omavalitsuste eelkäijateks võib pidada kihelkondi. Keskajal muutusid need ühe maakiriku piirkondadeks. Hiljem, sunnismaisuse ja mõisavõimu survel maarahva omavalitsus hääbus. Ühemõisa võimuala hakati märkima sõnaga "vald" (võrdle meelevald, vägivald). Pärisorjuse kaotamise järel 1816/1819 anti vallale, kui talurahva kogukonnale, taas piiratud omavalitsus, mõisniku kontrolli all. 1866
annaabi.ee 
