Altar paigutatakse kiriku idapoolsesse ossa. Ida- ja läänekirikute vahel tekkis altari ehitamise ja kasutamise traditsioonides varakult lahknevus. Läänekirikus hakati altarit kaunistama baldahhiinide ja rentaablitega, altarimaalide ja kujudega. Altariks nimetatakse siiski vaid altarilauda risttahukakujulist kõrgendit, mille peal pühitsetakse armulauda. Pühakodadesse rajati peaaltari kõrvale ka teisi altareid. Peaaltari ruumi nimetatakse läänekirikus kooriks, kooriruumiks või altariruumiks. Idakirikus ei ole läänekiriku altari otsest vastet: altariruumis täidavad selle aset aujärg ja ohvrilaud. Altariks hakati nimetama kiriku osa, mis on kogudusest eraldatud võre, eesriide või ikonostaasiga. Kogu seda eraldatud piirkonda hakati nimetama altariks. Altari kasutamise reeglid on paljuski pärit Jeruusalemma templist. Idakiriku altarisse pääseb läbi kolme värava. Keskmisest väravast, mida nimetatakse
Ruumipilt on lihtne ja selge, olulised on kuplitaolised domikaalvõlvid, meisterlik raiddekoor. Valjala kirik: Rajatud saare mõjukamasse keskusesse. Romaani stiilile iseloomulik poolümar apsiid ja väike ruudukujuine pearuumiga kabelitaoline ehitis. Lõunaküljel liitus hoonega väiksem nelinurkne ruum, millele arvatavasti 17. sajandil ehitati torn. 13. sajandi esimesel poolel alustati uue kolmetraveelise pikihoone ehitamist, kusjuures algkirik muutus kooriruumiks. Lääneseis on kujundatud peafassaadiks ja seda kroonib petiknissidega viil. Akendekompositsiooni all asub vimpergiga kroonitud ümarkaarne peaportaal. Portaali suurejoonelisus ja dekoormotiivide rikkalikus on omapärased ja ei ole sarnased kirikus esineva raidmotiividega. Üle fassaadi akende ulatub nurgakonsoolidega kaar pärineb ilmselt hilisemast ajast ning kuulus kilpkaarena kas kunagi ehitada kavatsetud (või ehitatud ja hiljem likvideeritud) eeskojale. Pärast seinamüüride
annaabi.ee 
