IOM-i teatel on maailmas praegu kuni 192 miljonit väljarändajat ning paljud neist toovad siirderiikidele olulisi majanduseeliseid. Raporti andmeil ei võta sisserändajad tavaliselt ära riigi enese kodanike tööd, sest tegelevad pigem valdkondades, kus kodumaise tööjõu kasutamine on mingil põhjusel takistatud või piiratud. Eestiski on just immigrandid need, kes on nõus ,,mustemaid" ja füüsiliselt raskemaid töid tegema. Täpselt samuti käivad eestlased ise Iirimaal kalkuneid koorimas. Prantsusmaal näiteks sai aga väljend ,,Poola torumees" lausa võõrtööliste kohta käivaks sünonüümiks, seda nii positiivses kui ka negatiivses tähenduses. Rahvastikurände üks positiivseid tagajärgi on ka see, et võõrtööjõu kasutamine parandab paljude riikide majanduslikku olukorda ning migrantide teenitud rahast jõuab märkimisväärne osa nende lähteriiki, kus see toetab arengut sageli suuremas mahus kui ametlikud abirahad.
märtsil 1916 Peterburis. Nad lahkusid Petrogradist 1917a. südatalvel. Merilaas oli siis just saanud nelja-aastaseks. Ta mäletas ikka veel seda halli suurlinna hallide kivimüüride vahel, halle lõputuid leivadabasid, halli silmisöövat tubakavingu, kurba läbilõikavat rongi vilet ja pimedat ööd. Nii mäletab ta tulekut Eestimaale. Esialgu saadi peavari Äntu mõisale kuuluvasse metsamoonaka Valtri taresse. Ema käis seal ümbruskonnas metsades puid vedamas ja propse koorimas. Sealt tuli varsti lahkuda. Uueks eluasemeks sai Moora metsamoonakatare. Kahjuks aeg pole lapsepõlvekodu vastu armuline olnud. Moorbergide aegsest rehetarega hoonest pole enam midagi järel, tühjaks on jäänud hilisemgi elumaja, kinninaelutatud luukidega aknad ei ava valgusele teed ka südasuve keskpäeval Kersti Merilaas õppis 1921-27 Kiltsi algkoolis, seejärel aasta Väike-Maarja gümnaasiumis ning kolm ja pool aastat Rakveres tütarlaste erakommertsgümnaasiumis, kust pahempoolsest
annaabi.ee 
