Ajad ja moed hakkasid kiiremini vahetuma. Uuemat laulu- ja muusikakultuuri viljelesid ennekõike mehed, nii kujuneski regilaul 19. sajandiks peamiselt naiste repertuaariks. Suured muutusid toimusid ka 19. sajandi teisel poolel koos rahvusliku ärkamisaja ja seltsiliikumisega. Just siis asuti saksa kultuuri eeskujul looma ka laulukoore, mis esitasid juba seatud koorilaule mitmel häälel. 1869. aastal toimunud laulupidu oli stardipauguks uuele rahvalikule koorilaulukultuurile, mis on Eestis populaarne tänaseni. Oma teed jätkas ka rahvapärane seltskonnatants, millel põhineb ka tänapäevane eesti rahvatants ja tantsupeokultuur. Kui toonased koreograafid eestlaste tantse 20. sajandi alguses üles kirjutama asusid, leidus neis ürgsemaid tantsuelemente juba üpris vähe. 20. sajandi rahvusriigis kujundati pärimuslikust rahvakultuurist rahvusromantiline, kunstiliselt korrigeeritud nähtus, millel polnud enam tegelikku sidet oma algse maarahvaliku keskkonnaga
17 saj ilmusid esimesed lauluraamatud. Linnakoolides õppisid ka eestlased muusikat. Johann Meder- 17. Saj tuntuim linnamuusik 1720 hakkasid tegutsema vennastekogudused ehk hernhuutlased. Usuliikumine, mis rõhus kõikide inimeste võrdsust ja erilist tähelepanu pöörati muusikale, edendasid rahva haridust. Nende laulud olid meloodilisemad ja tundelisemad, kui varasem kirikumuusika. Vennastekoguduse laulud panid aluse hilisemale koorilaulukultuurile Eestis ja olid üheks hilisemate laulupidude eelduseks. Kuidas arenes vaimulik muusika Eestis 13-18 sajandini? Kirikutes võeti kasutusele orel laulude saatmiseks. Hakati tõlkima koraale ning neid saadeti oreliga. Enne koraalide tõlkimist olid repertuaaris ladinakeelsed Euroopa keskaegsed vaimulikud laulud. Liikuma hakkasid vennastekogudused, kes pööras tähelepanu muusikale. 3 huvitavat fakti ilmaliku muusika arengu kohta Eestis 13-18 sajand
annaabi.ee 
