igasugustesse seiklustesse. Ooper ise oli väga põnev. Oli igasugu esinejaid. Mu lemmik koht terves etenduses oli kui lavale ilmusid Tsirkusestuudio Folie artistid. Neid oli väga tore vaadata ja nende etteasted olid heal tasemel. Isegi kui neil sassi läks, tegid nad ikka edasi. Kõik tundus olevat plaanitud. Esinejatest rääkides, nad tundusid üsna usutavad. Alguses ei saanud keegi aru, kas ooper on juba alanud või ei, sest poistekoor tegi hääleharjutusi koos koorijuhiga kuni üks meesterahvas sosistas dirigendile, et etendus peaks algama. Kõik tundus meelega tehtud olevat kui hiljem järele mõtlema hakkasin. Muidugi hiljem, kui lavastus muutus huumorilikumaks, hakkasid ka näitlejad ebarealistlikult mängima, mis sobis etenduse meeleoluga. Etenduse kujundus oli ka päris teistsugune kui olen harjunud. Kui tuli tõsisem moment, oli valgustus sihitud tegelastele, kui poisid sõitsid trammiga siis
auhinnaks) ja komöödia (kr komos 'meestesalgad'). TRAGÖÖDIA Sündis VI sajandil, mil poeet, näitleja ja lavastaja Thespis lisas Ateenas 534. a. Suurte Dionüüsiate puhul kooriettekandeile näitleja (tema ise see austatava jumala või kangelasena oligi see oli erakordne ka seetõttu, et esimesena pühitsemata inimestest 2 söandas ta jumalat kehastada), kes astus koorijuhiga (korüfee) dialoogi ning tõi nõnda esinemisse dramaturgilise elemendi. Esimene tragöödia oli sündinud! Thespise nimi sai näitlemise sünonüümiks: Thespise kunst; Thespise rüü tähendas teatrikostüümi. Seega oli draama esialgu koorimeelika haru. Ka Thespis alustas ditürambilise koori juhina. Edaspidi draamaelementide osa aina kasvas, koorilaulu ülev-pidulikest elementidest kujunes TRAGÖÖDIA (ehkki algselt võis tragöödia olla ka lõbusasisuline), lõbusamad
annaabi.ee 
