Tänapäeval nimetavad mõned Moosese kirikuks aga ülalkirjeldatud teist koopasaali. Helme koobas on kaevatud pelgupaigaks, mis rajati arvatavasti juba enne muistset vabadusvõitlust. Seda näitab väga kitsaste ja madalate ühenduskäikude esineminesaalide vahel, mis kindlasti ei ole vee uuristatud, vaid kaevatud. Suur koopaava ja kohe selle taga kolme saali esinemine viib mõttele, kas mitte Helme pargi rajamisel XVIII sajandil ei kaevatud kaks koopasuud ja nende taga asuvad saalid suuemaks, et luua romantiline paik. Looduslikud tingimused olid selleks väga soodsad. Teadaolevail andmeil oli Helme mõisa park veel möödunud sajandi alguses väga huvitav oma lossivaremete, vallikraavi, sildade, paviljonide ja muuga, kusjuures märgitakse ka grottide esinemist. Helme koobast märgitakse korduvalt vanemas baltisaksa kirjanduses. P. Lepsin kirjutab, kuidas ta seal 1880. a. käinud: "Me astusime maa-alusesse käiku. Kui
ODYSSEUS JA KÜKLOOP Juhtunust ikka veel vapustatud, jõudsime kükloopide maale, kes elavad sügavates koobastes või mägede harjadel. Nende maa vastas asub üks saar: Seal randusid minu kaksteist laeva, seal läksime maale ja küttisime metsikuid kitsi. Järgmisel päeval jätsin teised laevad saare sadamasse varjule ja sõitsin omaga mannermaa poole, sest mind vaevas uudishimu kükloopide kohta midagi teada saada. Juba merelt märkasin suurt koopasuud, mida ümbritses loomade jaoks ehitatud aedik. Koos kaheteistkümne sõbraga, kes kandsid ande kükloopidele ja suurt, head veini täis nahklähkrit, randusin selles ilusas ja metsikus paigas. Näha ei olnud kedagi. Läksime tühja koopasse sisse. Seal lebasid hunnikus kitsejuustu kerad, mis olid äsja valmistatud. Mu kaaslased võtsid neid hulganisti ja hakkasid keelitama:,,Lähme ära, Odysseus. Pöördume laevale tagasi!" Oh, oleksin ma neid ometi kuulda võtnud
Ameerikas. Ühel väga tormisel päeval nägid nad saart, kuid selle ees oli teravaid kivist saari ja laev uppus. Kogu meeskond jäi elama. Jack leidis väikese koopa, kus nad said magada. Enne täielikku laeva hävimist käid veel laevas. Proua Weldonilt oli keegi varastanud raha. Ilmselt oli see Negro. Kõik, kes seal olid uskusid, et nad jõudsid Ameerikasse. Ainult Negrot ei nähtud peale laevahukku. Ta oli sealt põgenenud. Dingo jooksis ja otsis mingeid jälgi. Öösel valvasid neegrid koopasuud. Hommikul jooksis Dingo haukudes kuhugi ja Dick koos teistega talle järele. Siis tuli üks inimene, kelle nimi oli Harris. Ta oli sõbralik ja ütles, et läheb sõbrale külla ja et nad on Ameerikas. Ning et kui nad temaga kaasa tulevad, siis saavad nad sealt transpordivahendi. Harrisel oli nende koopast umbes 1 miili kaugusel hobune, kelle nad Dickiga ära tõid. Pärast sõid nad koopa juures ja heitsid magama. Hommikul alustasid nad retke
Ilmselt oli selle tegijaks Homo erectus. Paleoliitiline kunst jaguneb: koopamaalingud ja pisiplastika. Tänaseks on leitud üle 200 erineva koopa, kus on paleoliitilisi maalinguid. Peamised leiukohad on Lõuna-Prantsusmaa, Põhja-Hispaania, vähem on neid Itaalias. Koopamaalinguid on ka Aafrikast. Pole jälgi, mis näitaksid, et maalingutega koobastes oleks pidevalt elatud. Harilikult on need koopad, mida kaunistati, raskesti ligipääsetavad. Koopasuud on kitsad ning koopasaali pääsemiseks tuli roomata mööda kitsaid pimedaid tunneleid. Sobiva koopa otsijal pidi olema kaasas mingisugune valgusallikas, sest muidu poleks ta näinud, kas ruum, kuhu ta välja jõudis, oli maalingute tegemiseks sobilik. Selline otsimine oli keeruline. Esimesed koopamaalingud avastati Altamira koopas Põhja-Hispaanias. Avastati 1879. a., ent algul ei usutud, et tegu oli paleoliitiliste maalingutega. Vastavalt juba valitsenud
annaabi.ee 
