Pildil on pastelle kasutades kujutatud vanemat meesterahvast kes toetub kepile. Mehe nägu on habetunud, pea otsmikust kiilanev. Aastad on habeme värvinud valgeks jättes sellese veel mõned tumedamad karvad. Kiilanev otsmik laseb näha vanuse küntud vagusi selles, aastad on jätnud sarnased jäljed ka mehe põskedele. Must kuub mehe seljas juskui rõhutaks eelnevat. Kuue varukate alt on paistmas kuuest heledamad käised. Pilku rauga silmis pole näha kuna silmad on vajunud koopase ja nende kohal olevad hallikas- valged kulmud varjavad neid. Vanuri silmad on kottis. Kuid võib kujutada elutarkust ja nii palju näinud vaadet neis silmis. Vanakese käed on vähemalt sama kortsulised kui ta nägu ja neist õhkub tööd, ning tõdemust, et pruunist puidust kepp millele ta toetub on nende käte töö. Pilt sai valitud sest ,,Rauk" tekitab minus austust vananemise ja vanuse vastu. Ta kui oleks
Leemet tunneb end jätkuvalt tühjana ning kaotams on ta elu tahet, Pärtel on alustanud uut elu, ussisõnad ära unustanud, nime vahetanud ja nii see inimeste arv metsas ükshaaval väheneb. Sii jõuab kohale talv ja suureks sündmuseks mis ta meelt veidi tõstab on see, et ussikuningas on Leemetit ja ta pere kutsunud talveund magama koos nendega ning onu Vootele võttis aupaklikult kutse vastu ning kolitigi siis talvkes usside sügavasse koopasse. Salme oli ka enne koopase minekut depresioonis, sest kõik karud ning ka tema mõmmi olid ju kõik talveunes ning keegi ei käind teda võõrutamas. Kuid tagasi ussikoopase tulles seal oli Leemetil hämmastavalt hea olla, uni oli põhjalik ning magus, magus oli ka magusa kivi lakkumine mis su kõhu mitmeks nädalaks tätits mingi ime kombel. Leemet ja onu Vootele olid esimesed kes ärkasid unest, kõht ihkas päris toitu ning koos otsustati minna onu Vootele juurde kus keldris peaks olema kena kints põdra liha
annaabi.ee 
