välja Koopamäe loodenõlvale. Seal ei ole tänapäeval enam ava näha, selle aset märgib vaid väike lohk. Käigu pikkus on ligi 40 m. Helme koopas on olnud vähemalt 200 m käike ja 6 saali, mis osalt sisse langenud. Üks suurematest saalidest, nn. Moosese kirik, oli pime ja selle asukoht on senini teadmata. Avar käik, mis sellesse läks, on kinni varisenud. Tänapäeval nimetavad mõned Moosese kirikuks aga ülalkirjeldatud teist koopasaali. Helme koobas on kaevatud pelgupaigaks, mis rajati arvatavasti juba enne muistset vabadusvõitlust. Seda näitab väga kitsaste ja madalate ühenduskäikude esineminesaalide vahel, mis kindlasti ei ole vee uuristatud, vaid kaevatud. Suur koopaava ja kohe selle taga kolme saali esinemine viib mõttele, kas mitte Helme pargi rajamisel XVIII sajandil ei kaevatud kaks koopasuud ja nende taga asuvad saalid suuemaks, et luua romantiline paik. Looduslikud tingimused olid selleks väga soodsad
Dumbledore vastas, et ta läheb Seapeasse. Nad läksidki Seapea juurde ja Seapea oli tühi. Dumbledore palus Harryl enda käest kinni hoida ja kadus koos Harryga. Nad ilmusid ühes mereäärses kohas, kus oli kalju. Nad ronisid kaljust üles ja läksid seejärel mööda maad edasi, siis pidid nad ujuma, kuni jõudsid ühe koopa avauseni. Nad läksid sinna koopasse ja Dumbledore pidi seinale verd andma, et ühest uksest sisse saada. Lõpuks jõudsid nad ühte suurde koopasaali, kus oli suur järv. Dumbledore aervas, et Horcrux on järve keskel ja Harry kasutas kutseloitsu ja siis mingi suur asi tõukas ennast veest välja ja vajus vette tagasi. Dumbledore taipas siis ja püüdis õhust käega midagi kinni haarata ja sai mingi nähtamatu asja kätta ja tõmbas seda järve poole, siis puudutas teises käes oleva võlukepiga oma esimest kätt, mis hoidis nähtamatut asja (ketti või köit) ja õhku ilmus üks pikk kett järve sügavusest ja koos sellega
Ilmselt oli selle tegijaks Homo erectus. Paleoliitiline kunst jaguneb: koopamaalingud ja pisiplastika. Tänaseks on leitud üle 200 erineva koopa, kus on paleoliitilisi maalinguid. Peamised leiukohad on Lõuna-Prantsusmaa, Põhja-Hispaania, vähem on neid Itaalias. Koopamaalinguid on ka Aafrikast. Pole jälgi, mis näitaksid, et maalingutega koobastes oleks pidevalt elatud. Harilikult on need koopad, mida kaunistati, raskesti ligipääsetavad. Koopasuud on kitsad ning koopasaali pääsemiseks tuli roomata mööda kitsaid pimedaid tunneleid. Sobiva koopa otsijal pidi olema kaasas mingisugune valgusallikas, sest muidu poleks ta näinud, kas ruum, kuhu ta välja jõudis, oli maalingute tegemiseks sobilik. Selline otsimine oli keeruline. Esimesed koopamaalingud avastati Altamira koopas Põhja-Hispaanias. Avastati 1879. a., ent algul ei usutud, et tegu oli paleoliitiliste maalingutega. Vastavalt juba valitsenud
annaabi.ee 
