esine. Ainsaks ohuks on kassid, kes võivad pesitsuskolooniaid rüüstata. [2] Nahkhiirte arvukus Euroopas ongi hakanud vähenema 20.sajandi teisel poolel, mil inimtegevus hakkas avaldama suurt mõju looduslikele elupaikadele[6]. Kuna tõmmulendlane paljuneb suhteliselt aeglaselt, siis igasugune kahjulik tegur mõjutab tugevasti liigi arvukust. Inimene ohustab tõmmulendlast ehitustegevuse, koopakülastusega, kui antud koopas talvituvad nahkhiired, koopaavade prahistamisega või ka tahtliku kolooniate hävitamisega. [4] Viimane on õnneks Eestis keelatud ja viimastel aastakümnetel pole ka enam kuulda olnud tahtlikust nahkhiirte hävitamisest. 2.1. Talvituspaikade hävinemine Tõmmulendlane on eriti tundlik talvisele häirimisele, kuid kahjuks on viimastel aastatel tulnud ette mitmeid olukordi, mil on halvendatud talvituspaikade olukorda või häiritud kolooniat talvitumise ajal. Näiteks 2008
Siinse hea klaasiliiva leiukoha avastas 1920. aastal geoloog Hendrik Bekker. Heledat Sventoi lademe Gauja kihistu liivakivi hakati kaevendama 1922. aastal, tööstuslikult 1924. aastal Mõrsjamäest. Esialgu tehti seda maa- alustes käikudes ehk stollides, liiv veeti välja vagonettidega. Allmaakaevandus suleti 1966. aastal, kui koobastikust põhja pool avati karjäär, mille 1985. aasta toodang ulatus juba 28000 tonnini. Koopad suleti suure varinguohu tõttu 2006. aastal. Pärast koopaavade sulgemist ja lagede kindlustamist avati külastajatele 2008. aastal Piusa Muuseumikoobas koos väljaehitatud vaateplatvormiga. Kuus läänepoolset vanemat koobast on suhteliselt väikesed - käikude pikkus ulatub vaid mõnekümne meetrini, kõrgus valdavalt 2-3 meetrini. Raudteejaama kõrval asuvad seitsmes ja kaheksas kaevandus erinevad teistest aga väga kõrgete, kuni 10 meetriste käikude poolset.
annaabi.ee 
