paralleelselt töötavate rataste vahel ning laagrite telgkoormamise vältimiseks projekteeritakse ühele võllile asetatavate rataste kruvijoonelised hambad erisuunalistena. Tugede konstruktsioon peab sel juhul aga võimaldama ükskõik kumma võlli mõningast telgnihkumist. Võllide telgtasapinna asendi järgi võivad reduktorid olla horisontaalsed, vertikaalsed või kaldsed. Neil juhtudel kui pöördemoment tuleb üle kanda ristuvate võllide vahel, kasutatakse ühe- või kaheastmelisi koonusreduktoreid. Sirghammastega koonusreduktoritel on maksimaalne ülekandearv imax= 4, kald- või kõverjooneliste hammastega koonusreduktoritel aga imax=5 ning üksikutel harvadel juhtudel imax=6. Suuremate ülekandearvude korral kasutatakse koonussilinderreduktoreid. Tigureduktoritel võib tigu paikneda üleval, külgedel või vertikaalselt. All paiknevat tigu kasutatakse ainult teo ringkiirustel kuni 5 m/s. Reduktorite konstruktsioon
välismõõtmeid, massi, töökindlust, hinda ja kasutuskulusid. Igal konkreetsel juhul on paljude võimaluste korral soovitav variante võrrelda. Suurte kiiruste ja pideva töö juures kasutatakse hammasreduktoreid. Et kõige vajalikumad ülekandearvud on vahemikus 8 ... 40, kasutatakse kõige rohkem kaheasmelisi silinderreduktoreid. Ülekandearvudel u < 8 tuleb eelistada üheastmelisi silinderreduktoreid. Kui seadme kinemaatiline skeem lubab, tuleb vältida koonusreduktoreid. Viimased on silinderreduktoreist raskemad ja kallimad. Kui ülekandearv u > 40, kasutatakse kolmeastmelisi hammasreduktoreid ja planetaarreduktoreid. Viimased on eriti levinud peenmehaanikaseadmeis. Jõuülekandeis on eelistatud hammasreduktoreid, vaatamata nende suurtele mõõtmetele ja massile. Tigureduktoreid rakendatakse seal, kus on vaja vältida müra ja seade töötab vaheaegadega ning saab vahepeal jahtuda. Reduktorite määrimine.
annaabi.ee 
