Kuigi nii Ho Chi Minh ja Giap olid selliseks konfliktiks valmistunud, kartsid nad, et suurte kaotuste tõttu võib nende rahvas murduda. Kartes lõplikku kaotust, otsustasid mõlemad pikalevenitatud sõja strateegiat vältida, lootes otsustava lahinguga USA vägesid võita. Vietkongi kindral Pham Hungi kavandatud plaan Teti ründamiseks koosnes kolmest etapist. Selle suure rünnaku ettevalmistamiseks oli Vietkong 1967.aasta lõpus USA väed mitmete rünnakute ja koondumistega Vietnami sisemaale meelitanud. Samal ajal kui Ameerika väed olid veel kaugel ega olnud lahingukorras, võttis Vietkong ette riskantse sammu, asudes koondama 84 00 mehest koosnevat väge Lõuna-Vietnami suuremate linnade lähistele. 1968. aasta jaanuariks oli Vietkongi väeüksuste koondumine lõpule viidud ja kommunistid oli valmis ulatuslikuks pealetungiks. Rünnakud linnadele olid ajastatud vastavalt kuukalendrile ningi pidid toimuma Teti ehk uue aasta pidustuste relvarahu ajal
mahtkiirus ainult veresoone diameetrist ja viimane võrduks näiteks kahe ühikuga, siis oleks vere voolamise mahtkiirus valemi põhjal 16 ühikut. Veresoone diameetri kahekordne vähenemine kutsuks esile verevoolu vähenemise 16 korda. Suurte arterite takistus vere liikumisele on suhteliselt väike ja suurim takistus langeb arterioolidele ja kapillaaridele. Vere voolamise seaduspärasused organismis on tegelikult ülimalt keerukad, sest veresooned on muutuva elastsusega, paljude hargnemiste ja koondumistega. Verevool on südame tsüklilise töö tõttu südame lähedal olevates arterites pulseeruv; süstoolis kiirem; diastoolis aeglasem. Süstolis, vere väljutusfaasi ajal, saavutab vere joonkiirus (cm/s või m/s) aordis maksimumi (30-50cm/s). Veresoonte summaarse ristlõikepindala 18 suurenemisel vere voolamise joonkiirus perifeeria suunas väheneb ja on kapillaarides paar mm/s