kohaselt. Juudid pidid loobuma oma äridest ning andma üle need aaria rassist inimestele. Peale Teise maailmasõja algust, mil Saksamaa annekteeris Poola, rajati juutidele getod, mis olid erikorraga linnaosad. Sinna saadeti kodudest välja aetud juudid. Varssavisse loodi suurim geto. Sinna aeti kokku pool miljonit juuti. Peale getode olid olemas ka koonduslaagrid ning sinnagi saadeti otse juute. 1941. aasta oli aeg mil algas verine tapatöö - Hitler andis käsu hukata koondulaagrites olevad juudid. 6 Lõpplahendus 20. jaanuaril 1942. aastal toimunud Wennsee konverentsil loodi nn ,,juudiküsimuse lõpplahendus" (saksa keeles Endlösung der judenfrege). Berliinis töötasid natsijuhid välja lahenduse, mille kohaselt koondati kõik Euroopa juudid Ida-Euroopas asuvatesse hävituslaagritesse. See tähendas 11 miljoni juudi plaanipärast hävitamist. 1942
pere elu. Iga päev jäi lapsi orvuks, kes seeläbi jäid tänavatele nälgima. Getod olid asutatud ainult ajutiselt, kuid juudid seda ei teadnud. 1941 pandi alus „lõplikule lahendusele“, mis kujutas endast massilist juutide hävitamist. Juudid viidi getodest kas koonduslaagritesse sunnitööle oma järjekorda ootama või otse surmalaagritesse. Koonduslaagritesse viidi need, kes olid vähegi elujõulisemad. Juute hoiti halbades tingimustes, vähese söögi ja joogiga. Koondulaagrites kasutati ära juutide tööjõudu, kus tööpäev kestis vähemalt 12 tundi. Paljud surid halbade elutingimuste ja raske töö tulemusel. Inimesed elasid ülerahvastatud barakkides. Need, kes olid haiged, vanad või ei suutnud tööd teha tapeti gaasikambrites. Inimesed ei näinud enam inimeste moodi välja, neid kutsuti elavateks surnuteks – muselmänner. Surmalaagritesse saabuti rongidega, mis olid pilgeni inimestest täis. Need, kes olid saabunud
annaabi.ee 
