Aastal 47 saigi ta loa jälle Rooma asuda, kuid pidi poliitilisest tegevusest tagasi tõmbuma. Seevastu olid järgnevad aastad Cicerole kirjanduslikult viljakad, ta kirjutas rea filosoofilisi traktaate ja mõned retoorika-alased teosed. Caesari surm (märtsis 44) äratas Ciceros lootust endise vabariikliku korra taastamisele. Senatipartei juhina võitles ta agarasti ja mõnda aega edukalt Marcus Antioniuse vastu, kes pidas end Caesari järglaseks ja hakkas koondma võimu enda kätte. Vastukaaluks temale toetas Cicero noort Octavianust, Caesari õepoega, kelle Caesar oli adopteerinud. Aastatel 44 ja 43 pidas Cicero 14 kõnet, kus ta raevukalt ründas Antoniust. Need kõned, mida Cicero ise nimetas filipikadeks (Makdedoonia kuninga Philippose vastu peetud Demosthense kõnde eeskujul), maksid talle elu. Cicerole ootamatult moodustus a. 43 nn. teine triumviraat, millesse kuulusid M. Antonius, Octavianus ja M. Lepidus
ja suurem osa neist läksid tühjadele germaani aladele. Germaanlaste ja slaavlaste vaheliseks läänepiiriks sai Elbe jõgi. Balkanil sulasid slaavlased kokku bulgaarlastega. See riik tekkis aastal 681. Bulgaaria riigis kujunes välja slaavi rahvaste kirjakeel. Vana ehk kirikuslaavikeel. Idas ja põhjas olid seni elanud soome-ugrilased ja variaagid ehk viikingid. Nad olid koondunud asulatesse ja nendest asulatest tekkisid hiljem linnad. Neisse hakkasid siis koondma idapoole rändavad slaavlased. Juba ammu oli teada, et slaavlased olid väga sõjakad ja pidasid kodusõdasid ja selle tõttu ei suudetud luua oma riiki. Lepiti kokku, et valitseja kutsutakse mujalt. Kutsuti kolm viikingit. Esmalt Rjurik, Siineus, Truvos. Rjurikust sai uus kuningas. See toimus aastal 862 ja siis hakati looma Vanaveneriik. Kui Rjurik suri sai tema lähikondlaseks Oleg. Aastal 882 vallutas Oleg Kiievi ja kuulutas ennast suurvürtsiks.
annaabi.ee 
