poolt vihase ilmega. Komöödiategelaste maskide eesmärgiks oli esile kutsuda naeru. Reaalsete inimeste näost tehti sõbralik zarz. Oli ka fantastilisi maske nagu nt. herilased, konnad jne. Maski osaks oli ka parukas. See tegi lavakuju suuremaks. Kõik elemendid pidid andma suurenduse. Ka riided. Näitlejad kandsid jalas koturne - jalanõusid, millel on talla paksendused. Kitoon - varrukatega ülariie. Traagilistel kangelastel oli pikk kitoon, koomilistel lühike (ka teenritel). Kitoon oli tavaliselt kaunistatud tikanditega. Rohkem omas tähtsust värv. Kitooni peale tõmmati mantel - kuningatel oli see purpur-punane. Kuningannadel kitoon punane ja mantel valge. Jumalad kandsid tavaliselt villast mantlit. Tegelased, kes olid pagendatud (Oidipus), kandsid valgeid määrdunud rõivaid. Musti rõivaid kandsid leinajad, keda oli tabanud mingi õnnetus. Rõivastel oli all polster. Vöö oli alati kõrgemale tõstetud.
Süzee liikus edasi, aga valmis teksti polnud. Renessanssteatris õppisid näitlejad noorena rollid ära ning mängisid igaüks üht maski. Näitlejad improviseerisid vastavalt kultuuritunnustele: polnud teada, kuidas lugu tegelikult kulgeb. Palju trikitamist, situatsiooni- ja sõnakoomikat. Maskid olid naljakad tegelaskujud, mängulised ja improvisatsioonilised. Commedia dell'arte maskid renessansiaegne itaalia improvisatsiooniteater, mis põhines koomilistel süzeedel. - Pierrot meeldiv ja sõbralik teener, kes heauskse loomu tõttu petta sai alati. - Colombina teenijanna. Algselt lihtsameelne talutüdruk, hiljem peen linnasubrett. - Arlekiin kosmiline teener, zanni - Doktor satiiriline vanamehekuju. Dogmaatik, pedant, tüütu. - Hooplev kapten suurustaja, argpüks · Ampluaa devalveerunud mask, kindlakskujunenud tegelaskuju. Individualiseeritud. Igal tegelasel eri lugu.
annaabi.ee 
