sellise loomust ning ettehaaravalt aduda ehedat surmakogemust, milles aeg lakkab olemast kõik selle nimel, et saavutada üleolek nii ajast kui surmast. Mõistagi see ei õnnestu. Sedamööda, kuidas Jaani refleksioonides ja mälupiltides paljastub ta egotsentrism, nõrgub surmaootuse traagikasse autoripoolset irooniat, mis päädib lõpppuändis surmahaigus osutub luuluks. Nende sarnase tundevärviga romaanide järel sooritab Vetemaa hüppe koomikasse. Rahvuseepose travestias ,,Kalevipoja mälestused" kujutab ta lustaka huumoriga Kalevipoja küpsemist süüdimatust hiiust eneseteadlikuks isiksuseks. Näivalt lihtsameelne esitus võõritab tõhusalt kõigile tuttavat sündmustikku, nii et romaani saab lugeda rahvusliku müüdi profaneeriva ülekirjutusena. Eeskuju võis anda Johannes Semperi psühhoanalüütiline Kalevipojauurimus (1924). Vetemaa segab vaimukalt kokku üksteist välistavad
uurimise teatrilabor tema ümber. Esimene esiletõus ,,Olen 13-aastane" (1980). Jaan Kruusvall (1940-2012) kaks näidendit, mis loovad märgilise tähenduse: ,,Pilvede värvid" (1983) 1944. a traagilisi valikuid, antud inimesekesksest vaatepunktist. ,,Vaikuse vallamaja" (1987) keeruline poliitiline temaatika. Enn Vetemaa (1936-2017) planeeritud ja konstrueeritud tekstid. Eetilis-sotsiaalne või psühholoogiline pool. Koomikasse kalduv anne (komöödiad), kuid ka tõsise ja koomilise ühendamine tragikoomilises võtmes. Legendaarsed telelavastused: ,,Häälemurre" (1962), ,,Monument" (1965), jne. ,,Õhtusöök viiele" (1972) draamakirjaniku identiteedi loomine. ,,Püha Susanna ehk Meistrite kool" (1974) roll kinnistus sellega. Koomiline. ,,Roosiaed" (1976) realistlikkuse ja mudeldatuse tinglikus ühendatud. ,,Nukumäng" (1980) probleemikeskne tekst. ,,Eesti näkiliste välimääraja" (1983)
annaabi.ee 
