vaatab päikeseloojangut ning uneleb lillelõhnas. Underi luuletustest on väga romantiline miljöö. Ta annab edasi erksaid meeltemuljeid- eeskätt värve ja varjundeid ning lõhnaaistinguid. Paljud Underi luuletused on sonetid, seda nõudlikku klassikalist vormi järgib luuletaja põhijoontes kindlalt , kuigi lubab endale ka vabadusi. 1920. aastal sai temast ajalaulik. Romantlilisest naisest, kes naudib päikeseloojangut terrassil on äkki saanud koolnuhaisulisse hädaorgu, otsekui maailmalõpu aega, mille tulemuseks on inetu, õudne ja ebaloomulik maailm. Tema kaks luulekogu ,,Verivalla" (1920) ja ,,Pärisosa" (1923) kirjeldavad maailma hädasid väga emotsionaalselt. Kogus ,,Verivalla" esineb ka korduvalt Piibli motiive. Luuletuses ,,Appihüüd" on selgelt näha Underi usku jumalasse. Ta kustub Jumalat taevast alla, et ta annaks inimestele armu, tuleks päästaks inimesi näljast ja raskustest.
Luules palju naiseliku harmoonilist maailma. Paljud on vormilt sonetid. ( põhijoontes jälgib kindlalt, vahel lubab vabadusi -ebapuhastes riimides, rütmilistes kõrvalekalletes).1920ndatel sai Siuru printsessist ajalaulik.Tema kogud "Veri valla"(1920) ja "Pärisosa"(1923) sisaldavad ajalauludele tüüpilist ekspressionitlikus tehnikas luuletusi.( "Laatsarused" - põimuvad inimese , looduse ja esemetering, tulemuseks on inetu,ebaloomulik maailm) Sirelilõhnalistest aedadest on autor suundunud koolnuhaisulisse hädaorgu.Luuletuses on palju ülimalt realistlikke , naturalistlikke detaile, mis on esitatud ekspressionismile iseloomulikult(liialdavalt). Metafoori,võrdluse ,ja hüpperbooli(liialdus) kõrval torkab silma ka metonüümia(osaterviku asemel). Luules esineb tihti Piibli motiive("Verivalla"). Under mõisatb , et uks jumalasse ja kristlik headus võivad anda inimesele elulootust. ("Ma elan") Loomingulisest kõrgtasemest annavad tunnistust tema järgmised neli luuleraamatut
annaabi.ee 
