aastal kogu Põhja-Eestis katekismuse- ja aabitsaõpetuse nõue. Samuti hakati tõlkima vaimulikku kirjandust, kuid ühtse keele puudumisel anti raamatud välja nii põhjaeesti kui ka lõunaeesti keeles. Kuigi see ei olnud luterluse levitajate otsene eesmärk, tegid nad Eesti rahvale suur teene, hakates ehitama rahvakoole ning arendama eesti kirjakeelt. 1684. aastal rajas Bengt Gottfried Forselius Tartu lähedale Piiskopimõisa õpetajate seminari. See oli esimene asutus Eestis, kus õpetati koolmeisterid ja kösterid ning selle loomine märkis ära pöördepunkti Eesti hariduse arengus. Kuid õpetajate seminari töö ei möödunud probleemideta, millest suurim oli õpilaste hankimine. Mõisnikud võtsid asja loogiliselt ning järeldasid, et haritud talupoeg võib muutuda mässuliseks ning teisi talupoegi kaasa õhutada ning on järelikult ohtlik. Seetõttu üritasidki osad mõisnikud Forseliuse tööd takistada. Forselius läks seepeale Rootsi kuninga Karl XI juurde abi otsima,
rahvaarstid. Selle järgnes põletamine tuleriidal või mõõgaga surmamine. Lõpetati 1699a. RAHVAHARIDUSE EDENDAMINE o Hariduse edendamisel peeti oluliseks kirjaoskust, mille seletamine jäi köstrite ölule. (neid oli vähe) o Peamiseks ülesaneks oli koolmeistrite väljaõpetamine, mille võttis enda õlule Bengt Gottfried Forselius, ta valdas hästi eesti ja saksa keelt. Ta asutas Piiskoppi mõisa seminari kus valmistas ette eesti koolmeisterid ja köstreid. Ainsaks õpetajaks oli Forselius ja õpiaeg oli 2 aastat. Pearõhk pandi lugemisele, usuõpetusele veidi õpiti kirikulaule, raamatukõitmist, arvutamist ja saksakeelt. Koostas ise aabitsa. Läks Stockholmi ja suri tagasi teel. o 4a jooksul oli seminaaris saanud õpetust 160 eesti noormeest. Tema eluaja jooksul oli teada 41 talurahva kooli olemasolust.
annaabi.ee 
