Paul McCartney Ringo Starr 2 Ansambli ajalugu 1960. aasta 27. detsembri õhtul mängis Liverpooli eeslinna Litherlandi kogukonnasaalis esmakordselt uus ansambel, mis kandis nime The Beatles. Keegi ei teadnud veel, et see grupp keerab peagi popmuusika ajaloos uue lehekülje. Ansambel oli küll uus, kuid mängijad polnud enam päris rohelised. Juba 1955. aastal oli John Lennon asutanud koolivendadest koosneva skiffle´igrupi The Quarrymen. Järgmisel aastal tutvus ta endast veidi noorema Paul McCartneyga ja kui viimane basskitarristina ansamblisse tuli, oli koos tulevase supergrupi loominguline tuumik. Esimesed ühised laulud kirjutasid Lennon ja McCartney juba koolipoistena, ja üks neist, "Love me do", oli 1962. aastal ansambli The Beatles esimesel singlil. Kolmas tulevastest biitlitest oli George Harrison.1959. aastal lõi Lennon koos McCartney ja Harrisoniga trio Johnny and the Moondogs
"Kui sa tuled, too mull´ lilli´´ " 3) Rahvaviisiseaded - harmoonias võib tunda saksa mõju. "Tuljak"; "Lauliku lapsepõli"; "Pidu hakkab" Konstantin Türnpu (13.august.1865 - 16.aprill.1927) Konstantin Türnpu oli helilooja, organist ja legendaarne koorijuht. Ta sündis müistateenija peres. Muusikahuvi ja -anne ilmnesid varakult. Juba kaheksa-aastaselt mängis ta külakooli hommikupalvustel koraale. Ta juhatas Tallinna kreisrkoolis õppides algul koolivendadest moodustatud koori, hiljem asutas segakoori "Salme". Türnpu sai muusikaõpetust Toomkiriku organistilt Ernst Reineckelt. Türnpu astus kolm aastat pärast Härmat Peterburi konservatooriumi oreliklassi, mille lõpetas 1891.aastal. Ta täiendas end Saksamaal, peamiselt koorijuhtimise alal. Ta naases 1892.aastal Tallinna, sai Türnpu organistikoha saksa kogudusega Niguliste kirikus. Ta juhatas kiriku juures tegutsenud segakoori ning meeskoori. Viis koorid kõrgele
aidanud. Samuti tema vanemad olid terve elu elanud viletsalt, pidid orjama mõisnikke ja kuna punased lubasid vaestele maad, siis ka Ahase vanemad olid venelaste poolt. Nende väidete järgi oleks võinud ka Ahas olla enamlaste ja sotsialismi pooldaja. Kuid samas teadis ta, et kui tulevad punased ei saa Eesti olla enam vaba. Varsti, kui katkestati sõja tõttu kool, läks Ahas vanemate juurde maale, teised koolivennad vabatahtlikeks pataljoni. Viimast aga Ahas ei teadnud. Peagi kuulis ta oma koolivendadest Tääkeri isa kaudu, kes just oli tulnud oma poega vaatamast. Ka Ahas palus oma isa, et too viiks teda oma koolivendi vaatama. Kogu külaskäik lõppes aga sellega, et ka Ahas otsustas minna vabatahtlikuks. Alguses ta ei teadnud kas tegi ikka õige otsuse, kuid varsti ta enam selles ei kahelnud. Ta ei saanud näidata, et on arg ja ei võitle Eesti vabaduse eest samal ajal, kui tema koolivennad olid juba käinud ka lahingus
muusikat ja harjutasime orelil. Koolivend J. sõnas kord, kui harjutasime jälle leeritoa orelil: "Oh, see siin pole midagi, oodake kui tuleval aastal tuleb siia üks suur mängumees!" Kuigi J. rääkis üsna tõsise näoga, ei võtnud me seda kuigi usutavalt. Kuid teisel aastal pidime tunnustama, et J. oli õigus. Saar oli kuidagi imeliselt silmapaistev, kõhn haiglaselt põlevate silmadega poiss. Kogu tema olekus oli midagi ebaloomulikku, ta hoidus eemale koolivendadest, oli kurt ulakustele, elas nagu kuskil eri maailmas. Tema haruldaselt arenenud esteetiline meel ei lubanud talle vähimatki korratust riietel, mistõttu ta kogu oma iseärasustega muutus poiste pilkemärklauaks. Kuid peagi pidid poisid veenduma, et see oli siiski väga hädaohtlik, sest Saar ei mõistnud pilkajatega nalja. Tema äge viha võttis mõnikord õige üleloomuliku ilme, nii et poisid julgesid vaid Saare seljataga teha oma märkusi ja järele aimata tema äkilisi
annaabi.ee 
