„See oli ju surm, mis neid seal ees ootas ja laulis nõnda mahedalt“ – Konsap. Lahingus said surma mitu Ahase klassivenda. Ta tundis ennast kindlasti väga trööstituna. Kindlasti on väga raske näha oma sõpru enda kõrval suremas ja see kindlasti paneb mõtlema, et see oleks võinud olla mina. "Sõpru leiate jälle, armas Ahas," trööstis direktor, pannes käe nukrutseja õlale. "Nende tegu oli veelgi tähtsam, kui nende elu. Varsti lõikame nende nimed igaveseks siia kooliseintele marmorisse, jäädavaks mälestuseks siin õppiva uue, vaba rahva noorsoole." "Nii, jah," vastas Ahas. Kuid mõtles: Meile on nad lõigatud südamesse... Täägiga... Ja Käsper ütles: "Veel raskem võitlus seisab ehk ees." Sõda jätab inimesse ränga jälje. Majad, tänavad ja teed saab uuesti üles ehitada, aga kaotatud sõpru, tuttavaid ja perekonda ei saa enam tagasi tuua. Lii Kruusla
Jõudes koju, nägi ta, et kõik ta toas on endisel kohal, midagi ei olnud muutunud. Perenaine tõi talle vahepeal vennalt saabunud ümbriku, milles oli ühes kirjaga ka raha. Selle raha otsustas Ahas saata postiga oma vanematele. Nüüd läks ta koolimajja ja märkas, et ka seal oli kõik endine, v.a. Langenud kaaslaste tindipotidessse asetatud lillekimbud. Direktor lausus, et langenute nimed lõigatakse kooliseintele marmorisse, jäädavaks mälestuseks siin õppiva uue, vaba rahva noorsoole. Ahas aga teadis, et neile on need lõigatud südamesse...Täägiga...
annaabi.ee 
