Õppimine teeb inimeseks, õpime mängides, sest mäng on lapse töö ja looming enne kooli. Elu järgmisel etapil koolis saame hulgaliselt teadmisi, mis tuleb aastate jooksul meile kasuks. Juba peale keskkooli lõppu mõtleb inimene, et nüüd on kõik ja rohkem pole midagi juurde omandada. Miks seda teha, kui sa juba tead kõike, mis teada on? Täiskasvanuks saades õpime juba iseseisvalt asjadega toime tulema ja planeerima oma elu. Suurema osa oma elust veedame koolipinkides. Algul on põnev aga mida kauem oled käinud, muutub see tüütuks ja ei viitsi. Siiski on kooli lõpuks hea tunne, kuna tuldi edukalt toime ning ollakse valmis astuma täiskasvanuellu. Tööl käies tekib tahtmine jälle sattuda koolipinki, sest tihti ei tekita suuremaid probleeme see, kui sul puudub teadmine, vaid see, mis sa tead, et tead, aga tegelikult ei tea- nii palju on veel õppida. Nii minnaksegi vabatahtlikult edasi õppima ja ennast aina rohkem ja rohkem täiendama.
muinaslugusid. Õpetajana töötas Palamuse koolis Roopi Hallimäe (luulekogud 3 "Hommikune leid" ja "Päikese maja"). Helene Maasen-Varik, luuletaja, rahvaluulekoguja ja ajakirjanik. Naaberkülas Süvalepas elas 1890. aastatel luuletaja Anna Haava. Palamusel asub muuseum, mis on üks tõmbenumbritest sealses kenas looduses. Külastajaid huvitab ,,Kevade" lugu ja kõik saavad istuda koolipinkides ning kirjutada sulepeaga, millega kirjutasid Toots ja tema klassikaaslasedki. Saab tutvuda köstri köögi, söögitoa, magamistoa ja kooli kantseleiga, mis on kahjuks veel renoveerimata. Eestlane oligi sel perioodil eelkõige maarahvas ja järjest enam kerkis majandikeskustesse üheperekonnaelamuid. Siit kasvas vajadus oma ümbrus kauniks muuta, mida peeti vajalikuks teha ka väljaspool oma kodu. Tehti koristustöid ja rajati haljasalasid.
annaabi.ee 
