saavutatud ning alatasa paigalt nihkuda ähvardav tasakaal. Kolmekümnendail, eriti vaikiva oleku tingimustes muutus teater rohkem naerutajaks. Osaliselt oli ta selleks sunnitud, sest alternatiiv olnuks veel nõmedam -- Vabadussõda kajastavad naiivsed sangarilood. Eerik Laidsaar tabab ajastu ohumärki üsna hästi, kirjutades (Teater 89/1935): ...kõik muu on allpool igasugust arvustust, mille hulgas ei moodusta mingit erandit ka need naiivsed koolilugemiku- faabulaga lavatükid, milliseid viimasel ajal nii agarasti on küpsetama hakatud ja mis on paksult-paksult üle valatud patriotismi-soustiga, et asja teha suupärasemaks. Et kui ei ole vormi ja sisu, siis olgu vähemasti isamaalist vaimu! 1940-ndad olid samuti väga komöödiasõbralikud. Vaimselt kurnatud rahvas vajas süngetel aegadel meelelahutust nagu nälgiv kõht leiba ning seda pakkus peamiselt teater (veel rohkem muidugi film, aga selles ei räägitud eesti keelt)
tulnud ja eksinud aedniku öömajale võttis. Tänuks sai ta kaks õunapuud, mille istikud aednik ta aeda istutas. Viie aasta pärast sai ta juba saaki ja müüs linnas õunad maha. Tema naaber, Vanatalu Pärtel kasvatas oma maal vaid teravilja ja mõnel aastal ta saak ikaldus. Laur ostis õunte müügist saadud raha eest terve põllu osa maad ja istutas selle õunapuid täis. Lugu lõpeb sellega, et Laur ostis viimaks ka naabrimehe põllu ja talu ära. Sama lugu on ka Jakobsoni koolilugemiku teises osas ka teistes trükkides, kuid 1907. aasta väljaandes on teksti veidi muudetud. Kui enne teenis Laur oma kahe õunapuu õunte müügist kümnendal aastal 5 rubla, siis 1907. aasta raamatus juba 10 rubla. Õuntest saadavast rahalisest kasust on kirjutanud ka Carl Eduard Malm, 1837- 1901, luuletõlkija ja koolikirjanik, kelle teoses ,,Laulud ja Loud. Üks kooli- lugemise raamat" (Tallinn 1874) Jutustuses ,,Õunapuu" Vana-Villem jutustab
annaabi.ee 
